Ille blogi

Küll need sünnipäevad on ikka mõnusad. Juba umbes kuu aega varem hakkan ootama ja mida lähemale päev jõuab, seda rohkem elevamaks muutun. Ja kui siis sünnipäeva hommikul ärkan, on kohe hoopis teine tunne kui tavaliselt. Tšekin kohe telefonist värskeid õnnitlusi ja süda läheb soojaks. Nii lahe on mõelda, et kasvõi korraks inimesed su peale mõtlevad 😇 No ja siis kui tööle lähen, siis kõik naeratavad ja kallistavad ja muidugi mina olen üliõnnelik ja naeratan kõigile. Nii tore! Tegelikult võiks ju iga päev nii olla... Kuna sellel aastal otseselt pidu ei pidanud, siis võtsin külalisi vastu mitu päeva. Kõigepealt, enne õiget päeva, tulid külla Cesilia, Steven ja mamma. Küpsetasin koogi, jõime kohvi ja lobisesime/mängisime niisama. Robertil oli muidugi väga lõbus ja ta muudkui paitas Stevenit. Steven on kohe varsti 4kuune ja väga asjalik poiss. Robert on Stevenile onu. Onu Robert ja Steven Robert teeb Stevenile pai Ema, tütre ja pojaga Mamma laulis Robertile. Õi...

Robert ja Mihkel legodega mängimas 12.02.2020 Huvitav on see, et sageli kui Robert mõne uue asja saab, siis ta algul nagu võõrastab seda. Näiteks kui ta mõne uue mänguasja saab, siis ta algul kohe sellega mängima ei hakka. Ta ei pane tähelegi seda uut asja, seda nagu polekski olemas. Vanad asjad on vist turvalisemad. Näiteks viimati ostsin talle FP tahvelarvuti. Proovin siis neid nuppe ta ees vajutada, et ehk pakub huvi, aga ei, esimesel päeval ta peaaegu ei puutunudki seda. Teisel päeval juba hakkas veidi huvi pakkuma, uuris seda igast küljest, kolmandal päeval juba käis sellega ringi ja vajutas nuppe. Mänguasjadega ta harjub ikkagi suhteliselt ruttu ja ilma nututa. Välja arvatud muidugi suure venna puldiautod, droon või programmeeritavad legod, nendega ta pole harjunudki. Kõik, mis äkki häält teeb ja tema poole liikuma hakkab, on hirmus. Niikaua kui paigal püsivad, pole hullu. Veel hullem on asi riietega. Näiteks uued talvekindad. Iga kord kui neid talle kätte proovisin...

Vennaga õues mängimas 26.01.2020   Alles see oli kui Robert sai kolmekuuseks, nüüd juba aastake ka juures. Enam ei tähista minisünnasid, samas ülevam tunne ikka kuidagi. Esimesel eluaastal sõime iga kuu aja tagant emme tehtud kooki ja ei puudunud ka kingitus. Tänasel pidupäeval käisime hoopiski Tallinnas asju ajamas, kingituse sai Robert ikka: esimese nutividina FP tahvelarvuti. Talle ju nii meeldib igasugu nuppe vajutada ja helisid/muusikat kuulata. Muidu ta käib kodus koguaeg ringi kolmekuustele mõeldud laulva mikrofoniga 😀 Magamine on palju paremaks läinud. Uueks uudiseks on see, et Robert ei saa enam rinda. Ehk siis ametlikult võib öelda, et 1a ja 3kuud sai. Nüüd on 2 ööd ilma maganud ja aina paremini magab. Esimene öö nuttis veidi ja vähkres, teine öö ainult vähkres, loodan, et see läheb aina vähemaks. Mina ikka muidugi väga sügavalt magada ei saa, sest pean ju kontrollima, et tal oleks tekk peal ja et ta voodist alla ei veeretaks ennast ja et üldse oleks kõik häst...