Juulikuu tegemised: seiklused, rõõmud ja mured

Oi, need merereisid on parimad. Juba see ettevalmistus ja siis laevalesõit ja laeva peal olek...  Nagu kusagile kaugele sõidaks. Jätad kõik mured maha ja seilad päikeselisel merel. Jah, meri on mõnus ja alati ilus. 

Kunagi jaanuaris, enne koroonat, sai ostetud Rootsi kruiis juuni lõppu. See on selline meie pere igasuvine traditsioon. Kahjuks jäi see reis ära, nagu ka maikuus toimuma pidanud Kreeka reis. Olime suht kindlad, et see suvi ei saagi kuhugi, peab kogu aeg kodus passima. Kodumaine Hiiumaa reis juunis muutis aga julgemaks, ja kui märkasin, et Tallink pakub kruiise Turusse ja Ahvenamaale, siis asusin kohe planeerima. Mul on ju see, et tahaks kohe, kõht ka ju kasvamas, siis vaja ruttu minna. Kruiisile kahjuks me soovitud kajuteid ei saanud ja olin suht loobumas, kui äkki tekkis mõte, et läheks hoopis Helsingi kaudu. Mõeldud, tehtud👌

Nii saigi meie reis alguse Haapsalust, kus jälle läks pakkimisega nii kaua aega, et sõitu alustasime suhteliselt viimasel minutil. Kuna plaanisime esmakordselt autoga üle sõita, siis pidime ju varakult kohal olema. Jõudsime täpselt ja kuna meil väike laps autos, siis saime veel esmajärjekorras praamile. Lisaks anti meile veel kupongid laevarahaga (11€), sest kontrollputkas asuv näitsik arvas, et meie suur Grand Voyager läheb ikka tavasõiduauto mõõtmete alla.

Tallink Stariga seilasime esimest korda ja tore oli. Sõime Burger Kingis burksi, mis polnud üldse midagi erilist, šoppasime veidi ja Robertile meeldis muidugi mängunurgas väga. Huvitav, laevasõiduinfos oli kirjas, et kõik laste mängunurgad on koroona tõttu suletud. Õnneks olid nii Stari kui ka Baltic Queeni peal mängunurgad lahti. Robertil oli igatahes väga lõbus.

Veidi pelgasime seda autoga ülesõitu, et kuhu täpsemalt sõita jne, aga õnneks oli kõik väga lihtne ja arusaadav. Enne laevalt väljumist veel Google Maps tööle ja sõit Turu poole võis alata. 

Ööbimiskoha valisin Booking`ust ja selleks oli apartement nimega Ilmastoitu talo kirjastosilta https://www.bedroomvillas.com/property/ilmastoitu-talo-kirjastosilta/BC-3948866

Valisin selle hea tagasiside põhjal ja veel mulle meeldis, et seal oli ka parkimiskoht kohe maja kõrval. Võõras linnas ei viitsi ju kohe parkimist otsima hakata. Lisaks tundus piltide pealt ilus ja asukoht hea. Üks öö maksis meie 5liikmelisele perele 125€. Süüa seal ei pakutud, aga samas oli seal köök ja kõik vajalik olemas, et ise süüa teha. Mitte et ma just puhkusel süüa teha viitsiksin, aga vähemalt sai toitu soojendada jne

Suhtlesin tee peal peremehega, et kuidas võtme kätte saada ja millal tulla võib. Kuna jõudsime veidi varem, siis mõtlesime, et läheks kuskile ujuma. Kahjuks ei mänginud ilm meiega kaasa, vaid läks viluks ja hakkas sadama. Osustasime hoopis aega parajaks teha Edela-Soome suurimas kaubanduskeskuses https://www.kauppakeskusmylly.fi/en/ See on see eelis kui liigud autoga, igale poole on võimalik minna. Käisime mõnes põnevas poes, ostsime Prismast õhtuks süüa ja loomulikult ka poistele legosid. Kokku ostsime reisilt 10 lego😅😏 Mis teha kui poisid on legofännid. Mina käisin XXL spordis ja ostsin Robertile sügiseks jalanõud, endale uue seljakoti jne Eliise sai endale teksad ja särgi. Igatahes mõnus šopping oli. Seejärel läksime ööbimiskohta, mida oli natuke raske leida, sest maja peal polnud aadressi. Lõpuks vist läksime ikka õigesse kohta. Priit leidis postkastist võtmed ja sisse me igatahes saime.

Peale sisseseadmist ja väikest einet läksime jalutama. Majutuskoht oli tõesti kesklinnas, mõned sammud ja olimegi Aura jõe ääres, kus oli melu ja palju laevakohvikuid. Õnneks oli päike välja tulnud ja ilm ilus. Tegime pilte, jalutasime ja nautisime. Aa, pehmet jäätist ostsime muidugi ka. Huvitav, et Robertile jäätis eriti ei meeldi. Vahel natuke keele vastu paneb ja see on kõik😆

Järgmisel päeval oli meil aega kella 12ni, et apartemendist välja kolida. Peale hommikusööki käisime veel jalutamas. Meile ei andnud rahu üks järsk trepp, mis meie lähedalt üles viis. Üleval oli tore park ja kivipaljandid. Kahjuks oli ilm nii muutlik: vahepeal paistis päike ja vahepeal sadas padukat. Meie lahkumishetkel muidugi ka. Kuna tagasisõiduni oli aega, siis otsustasime Turu lossi minna jalutama. Robert jäi kärus lõunauinakut tegema, Priit ja Mihkel läksid lossi uudistama ja meie Eliisega jõe äärde jalutama, sest lossi poleks käruga saanud. Leidsime toreda laste meremuuseumi ja vana purjeka, kuhu pärast ka läksime http://www.forum-marinum.fi/en/. Robert sai ärgates mängida lastele mõeldud mängulaevadel. Ta nautis seda igatahes väga. Peale seda oli veel natuke aega ja sisustasime selle veelkord sama kaubanduskeskuse külastusega ning oligi aeg laevale sõita. 

Tagasi sõitsime Baltic Queeniga otse Turust Tallinna, kuhu laev jõudis järgmisel hommikul. Tegemist oli tõelise privaatkruiisiga, sest ülisuurel laeval oli vaid umbes 300 reisijat, tavaliselt on üle 2000. Baarid ja poed olid suhteliselt tühjad. Meile see igatahes sobis, sest nii levibki ju haiguseid vähem. Samuti saime oma soovitud kajutid. Bronnisime 2 kajutit, mis oleks kõrvuti: üks laia voodiga, sest Robert magab meie vahel ja teine tavaline 2ne Mihklile ja Eliisele. Huvitav, et kui oleks võtnud kruiisi edasi-tagasi Tallinnast Turusse, siis poleks kajuteid saanud. Igatahes laeval oli ikka väga tore, sõime Grande Buffees õhtust ja hommikust, või see tähendab, et kõik peale Roberti sõid, sest talle millegipärast peale piima eriti midagi ei maitsenud. Vaatasime Lotte šõud, ostsime palju magusat, kolasime laeval ja mängisime mängunurgas.

Oli väga tore reis, kui välja arvata see, et kaks ööd ei saanud ma peaaegu üldse magada, sest esiteks võõras koht ja Robert laiutas. Kodus on meil palju laiem voodi😊

Lisaks reisile on juhtunud viimasel ajal väga palju, nii head kui kahjuks ka halba. 

Robert saab varsti aasta ja 9kuuseks ja minul täitub varsti 32 nädalat rasedust. 8 nädalat veel ja kohtumegi oma pisipreiliga. Nii tahaks juba, üldse ei jõua enam oodata. Samas on ka väga hirmutav. Esiteks on jama juba sünnitusega või õigemini sellega, et mul ei ole Robertit kellegi hoolde selleks ajaks jätta. Oleme igasugu variante kaalunud, hetkel tundub, et pean selle üksi läbi tegema. Samas ma ei tea, kuidas haiglasse saada, kiirabiga mina igatahes minna ei soovi. Eks siis sõidan ise...

Teine variant oleks see, et sünnitus kulgeks nii ruttu, et haiglasse ei jõuakski. Mulle meeldiks see variant kõige rohkem. Viimane ehk siis neljas sünnitus oli mul küll väga napp haiglasse jõudmine. Äkki seekord ei jõuagi? 

Nii tobe, et väikesed sünnitusmajad ära kaotati. Ideaalne oleks sünnitada kodulinnas Haapsalus, kus mu esimene laps sündis. Nüüd peavad aga paljud väikese koha elanikud oma pead murdma. Kas siis kõik eestimaalased peavad kuskile suurde linna kolima, kus sünnitusmaja on?

Selliste muredega vaevan ennast ja loodan kogu südamest, et kõik kuidagi laabuks...

Järgmine mure ja muidugi ka suur rõõm on Robertiga. Ta annab nii palju, aga samas ka võtab. Ööd on ikka veel keerulised, sest ühes jutis rahulikku magamist pole ta ikka ära õppinud. Mõni öö on parem, samas järgmisel sipleb jälle ja viriseb. Nii tahaks magada, varsti nagunii ju ei saa. Huvitav, et päevakava on meil suhteliselt stabiilne, aga ikkagi ta ei maga. Õhtul läheb magama 21 ajal, hommikul ärkab umbes 7 või veidi varem/hiljem.

Sõnu hakkab Robertil ikka tulema, kuigi visalt. Näiteks ütleb ta kõik kui toidukauss on tühi või enam ei soovi näiteks kiikuda. Kaaga tähendab väga palju asju, näiteks kiikumist või siis lindu või kala, vahel ka ka looma. Auto on vvv ja kook on kuk. Kutsu on auh-auh, lamp on päp, tita või väiksem laps on täts ja ujumispükste kohta ütleb ta ka-koo-ku (kalapildiga, mina nimetan neid kalapüksteks). Lutt on mämmä, issi on ihhi, vanaema on mamma. Ükskõik, mis kõrgema astumise kohta, nt trepi või redeli vms kohta ütleb ta kaks, mis omakorda võib veel tähendada kahte samasugust asja. Aitäh ja anna ütleb ta ka.

Sööb Robert üsna hästi, lemmikud on emme toidud ja loomulikult purukook mustikatega. Poe pannkoogid, need Mamma omad sobivad ka. Talle ei maitse eriti supid. Maitsevad lillkapsa-porgandi-brokoli segud kartulipüreega ja lihaga või kalaga. Samuti makaronid hakklihakastmega vms Vahel ei sobi aga mitte midagi ja kõik sülitatakse välja. Enamasti söödan teda ikka ise, vahel harva proovib ka ise süüa. Vahel mõtlen, et olen Roberti liiga ära hellitanud, aga ma tõesti ei jaksa ega viitsi muretseda. Küll ta jõuab veel terve elu ise süüa ja samuti mähkmetest ja lutist saab kunagi ikka lahti, ei viitsi muretseda. Lasteaeda ei plaani teda nagunii niipea panna. Nojah, eks raskeks läheb kui uus tita sünnib, aga samas ei taha ette muretseda, eks siis muretsen  ja tegutsen kui selleks aeg...

Robert on hästi kange ka, kui midagi tahab, siis peab saama, ja eks ta saab ka kõik. Eile kui Priit tööl oli peale puhkust, siis olin ikka täitsa hädas ja isegi nutsin paar korda. Näiteks Robert ei luba üldse endal küüsi lõigata, aga need on juba nii pikad ja ta küünistab mind öösiti. 

Enamasti magab Robert nüüd oma päevauned kõik toas, aga mõtlesin, et proovin ta kärusse magama panna, saan ise ka jalutama. Päris ta tahtiski seal pikali olla. Upitas ennast koguaeg istuli. Õnneks sai lõpuks uni võitu ja umbes 15 minuti pärast vajus tal silm kinni.

Lõpuks hakkasime ka remonti tegema. Ma ikka koguaeg utsitan Priitu, et varsti tita sünnib ja selleks ajaks peab valmis olema meie lõputu remont. Köögi saime enamvähem korda, nüüd oleme esiku kallal. Siis tahaks veel parketi ära vahetada allkorrusel. Minu suurimaks sooviks oleks ühtne parkett igal pool. Eks näis, kas soov läheb täide?

Rasedusega on kõik korras, proovid ja näitajad on ülihead ja tervis on ka väga hea. Ikka teen trenni ja käin jooksmas/kõndimas. Kuskilt ei valuta.  Kaalu on veidi liiga palju juurde tulnud, aga lohutan ennast sellega, et varsti on kõik möödas. Tegelikult peaksin ma ikka täiega nautima seda rasedust, sest rohkem lapsi ei plaani. Aitab viiest küll🙈

Kahjuks ei ole ikkagi kõik nii muinasjutuline. Ikka ei suuda veel uskuda ja ei kujuta ette, millal ükskord kohale jõuab, et papat pole enam. Nimelt lahkus mu isa 14. juulil siit ilmast..😢 Minu kõige suurem tugi ja eeskuju läbi elu. Ta andis oma positiivsusega nii palju. Just tema rääkis koguaeg enne Robertit, et nüüd võiks üks laps veel olla ja nüüd ta ei näegi oma viimast veel sündimata lapselast. See on lihtsalt nii kurb ja valus. Ilmselt teeb ka rasedus emotsionaalsemaks, aga hakkan vahel lihtsalt nutma...igatsen teda nii väga... Proovin endale sisendada, et ta näeb ja hoiab mind ikka. Kuulame tihti youtube`ist lastelaule ja mind lohutavad väga lastelaulu "Pardike ja mooniõis" sõnad: "Eks nii on elu, ära nõnda leina!" Plaanin oma isast ühe pikema postituse teha, sest ta oli tõesti üks oma aja ikoon. Täna oleks minu armsad vanemad tähistanud oma 49ndat pulmaaastapäeva.

 Mina keskel, koos õe ja isaga Haapsalu lossipargis 80ndate esimesel poolel.

Kuna papa oli alati positiivne ja tema lemmikfraasiks oli kuniks elu, siis lõpetan oma pika heietamise ka positiivelt. Nimelt järgmisel nädalal plaanime jälle autole hääled sisse lüüa  ja perega Lätti põrutada. Miks just Läti ja kuidas reis möödus, juba järgmises postituses...