Miks mu lapsed kõik sügiskuudel sünnivad?
Ja ongi kätte jõudnud viimane raseduskuu ning samuti sünnipäevade hooaeg, sest millegipärast on mu lapsed sündinud kõik sügiskuudel. Huvitav, kas pole? Olen püüdnud küll lapseootele jääda muul ajal kui aasta lõpp või algus, aga kahjuks pole see õnnestunud. Nii tore oleks ju sügisel rasedaks jääda ja kevadel või suve alguses sünnitada. Ei peaks kannatama suvel suure kõhuga palavat jne. aga jah, ju pole mulle sellised privileegid määratud. Olin 5ndat(!) korda suvel lõpurase. Mõnes mõttes on see muidugi positiivne: pole vaja soetada rasedate talveriideid, saab olla hästi palju õues ja värskes õhus, suvel on vähem haigusi liikvel, saab süüa vitamiinirikast värsket toitu, käia ujumas jne Nii et plusse on küllaga😃
Sünnipäevade hooaja juhatas sisse Eliise, kes sai 6. septembril 16aastaseks. Ta sündis 2004. aastal (esmaspäeval) kell 01.25 Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas. Hetkel õpib Eliise Läänemaa Ühisgümnaasiumis 10ndas klassis ja tema suurimaks kireks on tantsimine. Täpsemalt siis tänavatants, mida ta harrastab juba 6ndat aastat. Ta käib palju tantsulaagrites ja võistlustel, kus ta on kõrgeid kohti saanud. Olen väga õnnelik, et tal selline vahva hobi on, mis ehk muudest halbadest ahvatlustest eemale hoiab. Eliise on väga kohusetundlik, aga igal vabal hetkel on ta pikali. Ega ma ka vist selles vanuses midagi eriti teha ei viitsinud. Samas polnud mina nii tubli ka... Eliise nimi on aga pärit minu emapoolselt vanaemalt.
Järgmisena saab 12. septembril 24aastaseks minu vanim laps Cesilia, kes on omale nime saanud Simon & Garfunkeli samanimelise laulu järgi. Cesilia sündis 1996. aastal (neljapäeval) kell 15.30 Läänemaa haiglas. Tänu Cesiliale olen ka juba vanaema. Minu lapselaps Steven saab 24. oktoobril (jälle sügis!) 1aastaseks. Cesilia elab kahjuks Tallinnas. Nii tore oleks kui ta Haapsalus elaks, Steven saaks oma onuga ja peagi sündiva tädiga mängida ja koos jalutamas käia jne
Ilmselt enne kui saabub Mihkli sünnipäev, tervitame septembri lõpus uut väikest ilmakodanikku. Samas võib ka juhtuda, et väike preili otsustab sündida oktoobris. Õige pea saame teada... Igatahes 6. oktoobril saab Mihkel 12aastaseks. Mihkel sündis 2008. aastal (esmaspäeval) kell 21.49 Pelgulinna sünnitusmajas. Tema kohta võiks öelda, et ta on maailma parim lapsehoidja. Robertile on ta super suur "nenna," kellest igas asjas eeskuju võtta. Mihkel on ka väga andekas, kahju ainult, et ta liiga palju nutiseadmetes tahab olla. See vist selle generatsiooni viga.
Mihkli nimi on pärit tema vanavanavanaisalt Mihkel Palusalult, kes oli kuulsa maadleja Kristjan Palusalu vend. Muideks üks tore lugu on ka sellega seotud. Millalgi peale Mihkli sündi sõitsime surnuaeda vana Mihkel Palusalu hauale, ja mida me nägime - hauakivil seisis täpselt sama sünnikuupäev, mis noorel Mihklil - 6.oktoober. Nii et nimi läks õigele inimesele.
Sünnipäevade hooaja lõpetab Robert, kes saab 11. novembril 2aastaseks. Nii ruttu on aeg läinud. Selline tunne, et üks aasta oleks nagu vahelt ära jäänud. Robert sündis täpselt õigel tähtajal 2018. aastal (pühapäev) kell 23.45 Ida-Tallinna Keskhaiglas. Toreda üllatusena oli see ka isadepäev. Sünnitus oli väga kiire ja kerge, täpsemalt saab lugeda selle kohta blogi esimesest postitusest siit:
http://illekas.blogspot.com/2018/11/roberti-sunnilugu.html
Roberti nimi on lihtsalt mulle koguaeg meeldinud, minu emapoolsel vanaonul oli ka sama nimi.
Täna saab Robert 1 aasta 10kuuseks ja peab juba õige varsti suureks vennaks hakkama. Nii kardan, et kuidas kõik läheb ja ei taha seetõttu sünnitamagi minna. Robert on ju alles nii väike ja vajab nii palju emmet. Nii päeva- kui õhtuunne peab teda pikalt panema. See tähendab, et kas mina või Priit peame temaga koos olema. Mina alati paitan teda ja Robert jääb magama tavaliselt pea minu kõhul. Öösiti vähkreb ta ka ikka veel küllalt palju ja tahab õudsalt kaissu. Ma ei kujuta ette, kui ma pean beebile rinda andma, et kuidas Robert selle üle elab. Praegu ei tohi mind keegi sõrmegagi puutuda😄 Ja kui ta veel haige juhtub olema, siis ei sobi peale emme mitte keegi. Robertil on väga vahva sõnavara, näiteks kell on ke, kiisu on ki ja piim (vesi ka) on ka. Ei peagi pikalt sõnu välja ütlema, kõik on arusaadav.
Kodused remonditööd hakkavad ka enam vähem valmis saama, kuigi päris valmis ei saa vist kunagi ja alati on midagi veel teha. Palju ilusam on aga ikka. Esikud olid üle 10 aasta remontimata ja nüüd on ikka väga ilusad. Robert mängib ka tihti esikus, sest see on nüüd nii suur ja valge.
Beebi sünniks on ka peaaegu kõik asjad olemas, nipet-näpet oleks veel vaja, näiteks lutte. Samas mõtlen, et kas kõiki neid asju on ikka nii palju vaja? Eks siis kui ta kodus, selgub täpsemalt. Praegu on olemas kahelapse käru Bumbleride Indie Twin koos vankrikorviga, turvahäll Maxi Cosi Cabriofix, Baby Björn lamamistool, soojakott Voksi Explorer. Kõik need on uuena ostetud. Siis veel riided kuni suuruseni 68 umbes, mähkimiskummut koos matiga, Tula tekk, kandelina, kandekott Tula FTG, ühene käru Bumbleride Indie, millele ostsin Roberti jaoks seisulaua. Äkki peaks ka turvahällile rattad alla ostma, et saaks lihtsamalt poes käia?
Haiglakott on peaaegu pakitud ja ootamas. Iga õhtu on selline tunne, et varsti on minek. Samas pole ju palju jäänud ka, kohe on täis 38 nädalat, mis tähendab, et tibu võib juba sündida. Tunded on ka nii segased, vahel on nii hea tuju ja ootan väga, siis samas jälle nutan ja mõtlen, et kuidas ma hakkama saan ja et äkki olen ikka liiga vana emaks jne jne Veel kardan koroonat, et kuidas seal haiglas olukord on? Tundub, et läheb jälle koguaeg hullemaks. Koroonatesti kardan ka hirmsasti, isegi rohkem kui sünnitust. Et mõtteid mujale saada, üritan koguaeg midagi teha. Rabelen hästi palju: koristan, niidan muru, teen trenni jne. Täna käisin näiteks jooksmas. Tempo oli küll suhteliselt aeglane: 3km jooksin täpselt poole tunniga. Siin ka üks minu treeningvideo, kus saad kaasa teha: https://www.youtube.com/watch?v=puT0WcGCtb4&list=PLQdSakQtQhfXUkR5nnvM6WqICoVFxXaL1&index=2
Veel hakkasin beebikoolis tööl käima, juba 8ndat hooaega. Võtan ka Roberti alati kaasa, talle nii meeldib. Imestan, et ta on nii rahulik ja hea laps seal. Loodan, et nii jääbki. Beebikoolis on nii tore, saab mõtted mujale ja suhelda.
Ehk järgmine postitus on jälle sünnilugu...
Comments