Hiiliv masendus ja 6kuune Mirtel
Oi, kuidas mulle ei meeldi see distantsõpe. Esiteks istuvad lapsed koguaeg toas, kuigi õues on juba nii ilus. Varem sai vähemalt kooli ja trenni minna ja tulla ning vahetunnis õues klassikaaslastega mängida. Nüüd on ainult toaspassimine ja õgimine ja paksuksminemine. Teiseks on välja tulnud haridussüsteemi kitsaskohad: lastele ei õpetata koolis, kuidas infot leida, vaid sunnitakse tuimalt mingeid ülesandeid lahendama. Pidevalt peab meelde tuletama, kus ja kuidas infot ja vastuseid on võimalik leida: teatmeteostest ja guugeldades. Kolmandaks ja suurimaks probleemiks on see, et kuna lapsed on koguaeg kodus, siis meil Priiduga on täiesti võimatu oma kahekesioleku aega leida ja see on tekitanud meil omavahel tohutult pingeid. Oleme isegi juba lahkuminemisest rääkinud. Kui elaksime eraldi, oleks ju palju lihtsam oma aega leida: saaksime lapsi kordamööda hoida ja niimoodi puhata/lõõgastuda. Praegu on küll suhteliselt hullumaja. Ma pole varsti 2,5 aastat normaalselt magada saanud. Isegi kui oleks võimalik, siis mina küll praegu õhtul kuskile välja minna ei tahaks. Ainus soov oleks terve öö järjest magada ja hommikul ka nii kaua kuni uni ära läheb. Pean ju iga hommik umbes 6.30 ärkama.
Nii tahaks juba reisiplaane teha. Millegipärast nii kui ilmad soojemaks lähevad, valdab mind täielik reisikihk. Ise ei teagi, kuhu minna tahaks, aga muudkui läheks😂 Talvel mul üldse sellist isu peale ei tule, siis tahaks kodus ahju ees vedeleda. Võibolla tuleneb see minekuihalus sellest, et nooremana algas soojemate ilmadega hääletamishooaeg. Tänapäeva noored vist ei teagi enam, mida see sõna tähendab. Minu jaoks oli see peaaegu ainus ja kõige põnevam liikumisviis punktist a punkti b. Häälega e juhuslike autodega sai ikka igal pool käidud, isegi Narvas. Häälega käisin ka tööl ja niimoodi oli võimalik Tallinna kesklinnast öösel peolt koju Mustamäele saada. Neid seiklusi oli päris palju. Ehk kunagi kirjutan nendest pikemalt...
Kahjuks on aga hetkel kõigele punkt pandud ja igast kanalist külvatakse ainult hirmu. Mina süüdistan kõiges koroonaga seonduvas just meediat (või siis kedagi, kes seda meediat juhib?). Tahaks kogu maailma meedia vastu kohtusse minna. Meedia on sisendanud inimestele hirmu, leierdades igapäevaselt, kui ohtlik see haigus on. Tegelikult on ju ohtlikke haigusi väga palju, lihtsalt neist ei räägita söögi alla ja peale.
Mida sellise ajupesuga tahetakse saavutada? Igatahes mina ei ole rahul, et tänu koroonale ei saanud ma eelmisel kevadel veeta viimaseid kuid oma isaga. Isa oli väga haige, aga tänu koroonale ta kartis, ja ei soovinud, et teda külastataks. Isa lahkus siit ilmast 14.07.2020 ja surma põhjuseks ei olnud koroona. Õnneks oli võimalik vähemalt suvel haiglas teda külastada. Kui palju on aga neid, kes peavad surema üksi kuskil haiglanurgas, ilma omaste toeta, sest tänu koroonale ju külastajaid ei lubata?
Veel ei ole ma rahul sellega, et minu laste vanaisa ehk äi on nii ära hirmutatud, et ta ei luba enda juurde kedagi ja ei julge ka ise külla tulla. Ja nii juba peaaegu aasta. Ta ei ole oma väiksemaid lapselapsi peaaegu näinudki, rääkimata sellest, et ta saaks olla nende hoidmisel suureks abiks. Robert ja Mirtel jälle ei teagi, et neil üldse vanaisa on...😟
Häirivaid asju on veelgi. Näiteks see, et isegi väga head tuttavad on üksteise vastu pöördunud. Ühed ei saa aru, miks teised ei soovi vaktsineerida või maski kanda vms Samas on ju vaktsiini mõju nii ajutine, ja kas tõesti soovitakse siis kõigi aegade lõpuni paar korda aastas ennast vaktsineerida lasta ja igavesti maske kanda? Kas vaktsiinid on ikka 100% tõhusad ja ohutud?
Mina mõtlen küll nii, ja olen seda ka mitmeid kordi välja öelnud, et ei soovi karta ja ennast kõigest eemal hoida. Tahan elada samamoodi, kui enne koroonat: rõõmsalt ja rahulikult, reise planeerides ja ilma nähes. Tahan käia poes niimoodi, et ei pea maski taga higistades lapsi rahustama ning arsti juures käies soovin oma lastele ilma maskita naeratades toeks olla. Samuti soovin poest tulles pesemata kätega süüa saiakest ja jäätist. Keegi EI TOHIKS mind selles takistada, sest vastasel juhul ma EI SOOVIGI ELADA. Ja see on minu vaba valik.
Nii tahaks kirjutada, et pole haige olnud umbes 3 aastat. Kahjuks aga nii see päris pole, kuigi otseselt viirushaigust põdesin viimast korda raskelt ja kõrge palavikuga 25. veebruaril 2018, siis kui käisin EV100 tõrvikurongkäigul Tallinnas, kui õues oli hästi külm ja tuul. Päev enne käisin veel pilli mängimas ja laulmas ühel eestimeelsel koosviibimisel. Umbes nädal hiljem sain teada, et olen ka lapseootele jäänud. Viimastel nädalatel on mul ühes rinnas olnud valu ja tükid. Vahepeal on nagu paremaks läinud ja mõtlesin, et ei lähe väga hulluks. Kahjuks eile lõi aga palaviku üles ja nii nii paha oli olla. Sain aru, et tegu on rinnapõletikuga. Kõige hullem, et Priit oli just tööl. Õnneks sai ta haiguslehe võtta ja koju tulla, sest ei kujuta ette, et oleks kõrge palavikuga 2 lapsega hakkama saanud. Helistasin perearstile, kes soovitas Paracetamoli võtta ja rinnale kapsalehe panna või viinakompressi teha. Pakkus, et põletik võis tulla sellest, et kuna viimastel päevadel on hästi soojad ilmad olnud, aga tuul jälle külm ja vali, siis ei pannud ennast soojalt riidesse. Edaspidi enam nii rumal ei ole, sest kevadised ilmad on väga salakavalad ja enam ühtegi haigust ei soovi. Nii raske on haigena lastega tegeleda. Tegin viinakompressi, mida ka öösel uuendasin ja võtsin õhtul 2 Paracetamoli sisse, õnneks järgmisel päeval olin jälle jalul ja palavik kadunud. Nii loodan, et see haigus enam ei kordu.
Sellised mured rõhuvad mind kaunil kevadel. Loodan, et siiski muutub ruttu kõik endiseks, sest vastasel juhul ma ei tea, kui kaua suudan veel vastu pidada...
Õnneks on ka palju ilusat: Mirtel sai 6kuuseks ja Robert 2a ja 5kuuseks. Ma ei kujuta ette, kui mul neid rõõmupalle ka poleks, oleksin vist ammu juba hulluks läinud😅 Nemad ei saa õnneks aru, et midagi valesti oleks. Või siis ainult niipalju, et emme ja issi on veidi rahulolematud.
Muutuseid on niipalju, et pakun nüüd Mirtelile 2x päevas lisatoitu: hommikul putru + näputoitu ja lõunal köögiviljapüreed + näputoitu. Putru ja püreed on ta nõus ainult nii sööma, et mina panen lusika täis ja tema paneb ise selle suhu. Igale poole mujale muidugi ka🤣 Huvitav, et kui mina annan, siis suu lahti ei lähe. Pärast veidikest püreed annan talle erinevat näputoitu maitsmiseks ja krudimiseks: pirni, banaani, kiivit, brokkolit, lillkapsast, porgandit, arbuusi, maasikat, avokaadot, röstsaia, beebikrõbinaid. Ei tea kui palju talle suhu ja kõhtu jõuab, aga üsna aktiivselt haarab ja toimetab küll. Ei mäletagi, et Robert käeliselt nii osav oleks olnud. Robert pidi nüüd oma söögitooli Mirtelile loovutama ja sööb suure laua taga. Just nüüd kui Robert suhteliselt puhtalt on sööma hakanud, uus pläkerdaja alustab😅 Algul mõtlesin, et alustan ühe toiduaine ja lusikatäie kaupa Mirtelile toidu tutvustamist, aga lõin ikka käega. Nii palju põnevaid toite müüakse, et tahaks talle kõiki proovida anda. Kui Robertile tegin püreed enamasti ise, siis Mirtel peab suures osas poepüreedega leppima. Praegusel ajal pole ka ju värsket eestimaist toorainet võtta, eks suvel saab ise teha värsketest juur- ja köögiviljadest.
Väga ma toitumise pärast ei muretse, sest kaalu on Mirtel kogunud jälle kilo jagu: 6kuuselt 11630g ja pikkust 72cm. Kaaluga edestab ta samavanuselt oma suuremaid vendi😆 Peaümbermõõt on ainult naiselikult väike - 42,5cm. Robertil ja Mihklil oli samavanuselt 4cm jagu ümaram.
16. aprillil hakkas Mirtel äkki varbaid püüdma ja kõhuli keerama: võtab varbad pihku ja hooga kõhuli. Muidugi on seda kõige parem paljalt teha. On ikka kasu olnud sellest hommikusest võimlemisest: ühe harjutusena painutan talle varbaid suhu.
Legod on meie pere ühed suured lemmikud. Mihklil on kõik kohad neid täis. Iga kord kui Tallinnas või kuskil mujal reisil käime, pean alati kõigile jälle legosid ostma😆Roberti lemmikud on duplod. Neid on ka meil suuuur kastitäis. Mirtel mängib ka nendega heameelega, kui muidugi Robert käest ei kisu.
Veel on Mirteli uueks põnevaks oskuseks suuga puristamine ja motika hääle tegemine.
Kui Mirtel jääb õues kärus suhteliselt kohe magama, siis Robertiga on palju raskem. Umbes 1,5 aastat magas ta ka kärus oma uned, nüüd lõunauni toas. Vahel panen teda 1,5 tundi magama (leban ta kõrval) ja siis magab tund aega☹ Nii tahaks natukenegi oma aega. Õues saab aga jalutada üsna palju.
Jalutamised ja õuemängud:
Eelmises postituses kirjutasin Sleepytroll kärukiigutajast, mille soetasin. Hind on nendel päris krõbe, umbes 149€ Kasu oli aga nullilähedane ja nii ma selle uuesti maha müüsin. Proovisin mõlema käruga (Bumbleride Indie ja Indie Twin), aga mõlemaga kiigutas suhteliselt nõrgalt. Nii vaikselt, et Mirtel röökis jumala rahuga edasi. Nii ma siis kõnnin (või õigemini jooksen) ikka ise. Nii on kindel, et ta rahulikult magab. Ja mina saan liikuda, ega need aiatööd eest ära jookse🙂 Vahel mõtlen, et peaks ikkagi lapsehoidja palkama või siis koristaja või triikija või aknapesija või toidutegija või aedniku. Või siis kõik ühes😊 Olen avatud pakkumistele ja soovitustele, kohe päris tõsiselt🤔
Väga loodan, et peagi lõppeb see tobe eriolukord ja muutub kõik endiseks, inimesed hakkavad jälle suhtlema ja reisima jne
Comments
See, et COVIDist, selle haiguse kulgemisest või hilisematest tüsistustest nii palju räägitakse, on paratamatu. Ükski varasem sõda ega katastroof pole puudutanud korraga üle 7 miljardi inimese ja seda ühel ajal.
Kui me neist teemadest meedias üldse ei räägiks, kas see teeks haiguse olematuks? Tunnete end ehk turvaliselt kui te viiruse kohta vähem teaksite? Huvitav, mul on vastupidi
Meediat tarvitab igaüks ju vabatahtlikult, just niipalju kui ta tunneb, et päevas vaja... Ehk peaksite oma meediatarbimise sageduse üle vaatama? Sotsiaalmeediast lülitage end igasugu gruppidest esimesena välja ning poliitilist plära edastavad sõbrad vaigistage ajutiselt. Umbes paari kuu pärast märkate erinevust!
Ilus kevad ja soojad mai ilmad annavad meile kõikidele uut energiat. Kohe saaab kooliaasta ka läbi. Jõudu ja edu!
Kui täpsemalt lugesite, siis märkasite, et ma ei tunne muret mitte enda meediatarbimise, vaid pigem teiste pärast. Nimelt meedia on ära hirmutanud minu laste vanaisa, kes on ennast distantseerunud ära kõigist ja kõigest, ning väiksemad lapselapsed pole teda näinudki. Samuti tundsin muret, et ei saanud eelmisel kevadel olla koos viimaseid kuid oma isaga, kuna ta kartis koroonat ja ei soovinud külalisi.
Mina neid hirmujutte ei usu. Usun seda, et tunneksin ennast palju turvalisemalt kui sellest niipalju ei pasundataks. Mida vähem tead, seda lihtsam.
Meediat ei tarbi sugugi palju, sest kogu mu aur läheb pisipõnnidele.
Mul ema sai juba mõnda aega tagasi vaktsiini kätte ja pärast seda ei ole küll mingeid kõhklusi külastamisel.