Vähist, volikogust, unistustest, seiklustest, lastest.

Ühel kargel hommikul.. 24.11.2021

Eks see elu käib ikka nii, et mõnel päeval tulvab seda õnne nii uksest kui aknast, teisel päeval püüad aga eksisteerimiseks mõtet leida. Vahel lihtsalt veab kõik vussi ja meel on must. 

Ma ei tea kui paljudele on ema helistanud ühel ilusal reede hommikul ja öelnud, et tal avastati kopsuvähk, 4. staadium. See ongi viimase aja kõige kurvem uudis. Kõige ülejäänuga suudan veel kuidagi leppida, aga sellega üldse mitte. Minu oma kallis ema... Eelmisel aastal just kaotasin isa, nüüd emaga lood halvad. 

3 põlvkonda naisi😍 16.10.2021

Kõige imelikum aga kõige juures on see, et ta just kopsuvähki jäi, ja nii äkki. Ema pole kunagi suitsetanud, alkoholi on tarbinud minimaalselt, tervistkahjustavat tööd pole teinud, on kogu aeg arstide vahet käinud ja enda eest hoolitsenud. Leiba on ta teeninud aastakümneid praeguses Tallinna Teeninduskoolis (endine 15. kutsekeskkool) müüjate kursusejuhendajana. Ja nüüd siis selline haigus. Kusjuures eelmise aasta lõpul käis ta uuringutel, kus vaadati ka sisseelundeid. Siis ei leitud midagi peale maksatsüstide, mis pidavat loomulikud olema. Ema küsimuse peale, kas sellest võib vähk areneda, öeldi kindel ei. Kevadel lasi ema ennast peale pikka kaalumist vaktsineerida Moderna vaktsiiniga. Suvel segasid olemist veidi kõhuvalud, millest ta kurtis perearstile, kes ütles selle peale, et see on tavaline roietevaheline neuralgia, võtke valuvaigistit, ei mingit süvenemist ega uuringuid. Lõpuks soovis ema aga uuringuid, sest valu ei taandunud, vaid näris ikka paremal pool küljes. Algul käis Haapsalus röntgenis, siis saadeti Tallinna kompuutertomograafiasse. 24.septembril tuligi siis hirmuäratav vastus -  kaugelearenenud kopsuvähk siiretega teistesse organitesse, ja kõik ema plaanid langesid põrmuks. Hakkas ta just ju maal maja taastama, korsten sai korda, tahtis katust hakata vahetama. Ta oli leidnud endale ka toreda sõbra, kes teda autoga kontsertidele jne sõidutas. Meie aeda tellisime kevadel saunaga majakese, kuhu soovisime külmade saabudes ema tuua. Ja nüüd siis selline asi.... Mina süüdistan igatahes vähi kiires arengus vaktsiine ja perearsti, kes ei suvatsenud ema uuringutele suunata. Kui oleks varem avastatud, ehk oleks siis rohkemat teha jõutud? Algne raviplaan oli selline, et 3x keemiaravi 3nädalaste vahedega. Peale esimest keemiat oli emal väga väga paha ja silmnähtavalt kustus. Teisest keemiaravist loobus, sest ta on ikka nii läbi, ei söö midagi jne Tegusast naisest, kes alles paar kuud tagasi üksi maal elas, tõi puid, küttis ahju, võttis kartuleid, riisus muru, korjas õunu, tõi kaugelt kaevust vett, vaatas välikäimlas rebasega tõtt jne, on saanud lihtsalt üks voodihaige, kes enam ise püstigi ei saa. 

     Veel kodus Sutlepas 22.10.2021

Hetkel on ta peatuspaigaks Haapsalus hooldekodu, mis asub uhkes De la Gardie mõisahoones. Kahjuks on aga hooldajad väga külmad ja hoolimatud: ei käi üldse vaatamas, ei huvitu millestki, öösel seotakse kinni ja pannakse mähe. Igas eluetapis peaks ju inimesi väärikalt kohtlema. Ma ei saa aru, miks inimene üldse seda tööd teeb, kui ta ei oska ja taha seda teha? Arvan, et igas olukorras tuleks inimlik olla ja lahke pilk ning sõna ka paha ei teeks. Kui mul oleks võimalus, siis ise teeksin seda tööd südamega ja kordades paremini. Ja kui ma tunneksin, et enam ei jaksa, otsiksin uue töö. Toidud on ka hooldekodus muidugi allapoole arvestust. Sellega seoses soovin väga teda enda juurde võtta ja otsisin ka hooldaja, kes paariks tunniks päevas saaks tema juurde tulla, aga ma ei tea, kas saaksin hakkama? Mul ju enda pisipõnnide, töö, majapidamise ja linnavolikogu kõrvalt pole hetkegi aega? Samas tahaks ikkagi oma emale parimat ja teda näha. Hooldekodusse kahjuks vaatama hetkel ei lubata. Nii tahaks, et viimased nädalad, kuud või aastad oleks ikka ilusad Kui pikalt on aga üldse elupäevi antud? Ei tea...

De la Gardie mõisas asuvas hooldekodus Haapsalus 26.11.2021

Kurbade elusündmuste juurest aga rõõmsamate juurde. Üheks suureks õnnestumiseks ja unistuste täitumiseks isiklikus plaanis oli Haapsalu linnavolikokku pääsemine. Nimelt sain viimastel kohalikel valimistel linnarahvalt 65 häält, mis tagas mulle võimaluse hakata kaasa rääkima südamelähedase linna arengus. Olen sellest niikaua unistanud. Hetkel on kolm istungit toimunud, aga sisulist tööd pole veel teha jõutud, ainult esimeeste ja linnapea valimine ning komisjonidesse jagamine. Mina saan edaspidi kaasa rääkida haridus- ja kultuurikomisjoni liikmena. Usun, et suudan oma lennukate ideede, tarkuse, ettenägemisvõime, õiglustunde, empaatilisuse, tugeva tahtejõu ja kindlameelsusega linna arengule ja juhtimisele palju kaasa aidata. Lisaks on mul veel kahekordne kultuurialane kõrgharidus. Õppisin ju Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhiks ja Tallinna Ülikooli magistriõppes rekreatsioonikorraldajaks (vaba aja korraldaja).

12.11.2021

19.11.2021

24.11.2021

Jah, võin ennast õnnelikuks inimeseks pidada, sest unistused on  mul kõik täitunud. Lapsena unistasin klaverist ja muusikaõpingutest. 1986. aastal asusingi õppima Nõmme Laste Muusikakooli Tallinnas klaverit õppima. Õpetajaks oli proua Viiu Tooming. Varsti sain endale ka uhiuue ja kvaliteedimärgiga pianiino Riga, mis siiamaani on minuga ühest kohast teise kolinud: Tallinnast Linnamäele, Linnamäelt Sutlepasse, Sutlepast Haapsallu. Loodan, et rohkem ta kolima ei pea. Mõned aastad tagasi lasin klaveri häälestada ja meistrimees väga kiitis klaveri head kõla. Nii et on, mida hoida. Ehk mõni lastest läheb veel muusikakooli?

Veel minu täitunud unistusi: jalgratas, eramu äärelinnas, koer. Mitmed unistused on olnud seotud karjääriga ja ka need on täitunud. Enamik töövestlusi on lõppenud positiivselt, isegi siis, kui mul pole eesootavast tööst aimugi olnud. Näiteks Haapsalu suurima kooli huvijuhiks, lasteaia õpetajaks ja muusikakasvatajaks, piirivalvuriks, eesti keele ja kirjanduse ning vene keele õpetajaks sain täiesti ilma kogemusteta. Usun, et olen igas ametis endast kõik andnud ja algaja kohta küllaltki hästi hakkama saanud. 

Kõdi, kõdi 07.11.2021

Miski hea õnn on mind eluteel koguaeg saatnud, kuigi olen seda õnne kõvasti provotseerinud, on kellegi hea käsi mind alati hoidnud.  Olen palju riskinud, aga alati pääsenud. Noorena sõitsime sõbrannaga tihti juhuslike autodega. "Hääletades" sai käidud igal pool: seigeldud Eesti erinevates paikades, käidud tööl ja koolis ning peol. Isegi kui vahel oli raha olemas, siis ostsime selle eest pigem kommi ja saia, hääletada oli lihtsalt nii põnev. Ükskord oli igav ja sõitsime häälega Pärnu. Sattusime toredate inimeste peale, kes meid pärast ilusasti koju tagasi tõid, enne söötsid veel kõhugi täis. Ükskord mõtlesime kodust põgeneda ja laia maailma õnne minna otsima. Jätsin hüvastijätu kirja ja asusime Tartu poole teele. Poolel teel hakkas mul aga vanematest kahju ning tulime tagasi. Teisel korral tahtsime aga Venemaale põrutada. Jõudsime Narva, mis oli nii jube, kõik rääkisid vene keelt jne Hakkasime ruttu tagasi hääletama ja sattusimegi toreda juhi peale, kes meid Tallinna tagasi viis ja teeäärsest kohvikust kooki ostis. 

Kahjuks on seoses hääletamisega ka kurbi kogemusi olnud, 2 korda on proovitud vägistada. Esimene kord juhtus nii, et hääletasime sõbrannaga öösel Haapsalust Tallinna. Meid võttis peale seltskond uhkete autodega. Ütlesid, et lähevad Roostalt läbi ja siis edasi Tallinna. Meil oli nii hea meel. Tundus korralik seltskond, mõnel oli isegi ülikond seljas. Roostal algas aga pidutsemine. Enamik olid mehed, üks naine peale meie veel. Algul olime rõõmsad, aga peagi asendus see hirmuga, sest üks meesterahvas võttis relva ja lasi kämpingu seina sisse lihtsalt lambist augu. Mind meelitas üks paks härra teise tuppa, sõbrannal kästi duši alla minna. Olime väga hirmul. Õnneks päästis mind aga üks kõhnem härra, kes hakkas paksuga rääkima, et ta mind rahule jätaks. Tal pidid ka meievanused tütred kodus olema jne Mina kasutasin kohe võimalust ära, kui ta seal seletas, rabelesin haardest lahtu, tormasin välja ja panin majade vahel jooksu. Ise veel mõtlesin, et kus sõbranna on. Õnneks pääses ta ka umbes samal ajal, saime põgenedes kokku ja seadsime sammud bussipeatuse poole. Õnneks kant oli mulle tuttav, sest olen lapsepõlvest saati seal ujumas käinud. Küsisime hommikul bussijuhi käest, et kas ta viiks meid tasuta Tallinna, ja ta oli nõus. Õnneks oli seiklus õnneliku lõpuga, nii nagu ka teine lugu. Tänapäeva noored enamasti hääletades enam ei sõida. Abiks seegi, ei pea oma laste pärast pabistama. Ise sõidaks küll veel, iga kell😊

Kuskil väga pole viimasel kuul käia jõudnud. Ega praegu ju saagi väga kuskile minna. Igal pool on tõendit vaja. Korraks saime õnneks veidi vaheldust, kui perega Tallinnas vaktsiinivabaduse pooldajate meeleavaldusel käisime. Kohvikusse ei saanud, aga lapsed said esimest korda trolliga sõita. Pärast käisime Kristiine keskuses šoppamas. 

Tallinnas meeleavaldusel 23.10.2021

Oktoobrisse mahtus ka meie diivanisaaga. Nimelt otsustasin uue nahkdiivani tellida, sest lastega peres on riidest diivan ikka suht mõttetu. Lahedalt suur oli küll see vana diivan, aga hästi ebamugav, riie läks kohe topiliseks ja vajus lohku. 8 kuud umbes kasutasime. Uus nahast diivan on aga Eestis toodetud ja vanast 3x kallim. Jama oli aga selles, et see ei mahtunud uksest sisse. Priit pidi suure toa akna eemaldama, et diivani tuppa saada. Lõpuks saime diivani paika ja siiani ei kahetse ostu, nii ilus ja mugav nurgadiivanvoodi https://empak.ee/et/sofia-nurgadiivan Meil on ikka mustast nahast.

Issi väike abiline🙂 22.10.2021

Nurgadiivanvoodi Sofia

Tsiklitšikk 9.11.2021

Lapsed on õnneks ikka nii nunnud, kuigi samas on ikkagi väga raske. Üks tuttav ütles, et väikese vanusevahega lastega on esimene aasta kõige raskem, siis läheb lihtsamaks. Ma küll praegu aru ei saa, et kuidagimoodi lihtsam oleks. Meil kummalgi Priiduga pole vist viite minutit ka vaba aega päeva jooksul, koguaeg vaja lastele järele joosta, tegeleda, mänguasju kokku korjata, süüa teha ja koristada. Lisaks veel magamapanemised jne Blogi ei jõua enam üldse kirjutada, kuigi nii tahaks. Suure surmaga jõuan iga õhtu paar rida kirjutada. Ja siis tahaks veel laulmisega tegeleda ja laulude kirjutamisega. Tahaks kududa ja kappides riideid sorteerida ning koeraga rohkem tegeleda. Tahaks lugeda ja vahel niisama pikutada. Aga ei, hommikul varavalges hakkab trall pihta ja lõppeb õhtul, siis kui magama lähen. Magama panen Mirteli enamasi umbes 20.30 ajal. Aga ega ta siis tavaliselt ühte jutti ei maga. Nii tahaks õhtul oma aega, aga ta ärkab umbes iga poole tunni tagant ja hakkab mind otsima, keegi teine ei kõlba. Rahule jääb ainult siis kui tiss suus. Priit paneb tavaliselt Roberti magama oma uude autovoodisse, kust ta paari tunni pärast ikka meie kaissu jookseb, nii et magame ikka neljakesi koos. Nii meie öö siis kulgeb, Mirtel pidevalt tissi otsas ja Robert teisel pool. Ruumi eriti pole.

Issi on tugev 28.11.2021

Lõpuks tuduvad 28.11.2021

Veel on minu jaoks raske see igapäevane toidu vaaritamine, üldse ei jaksa enam. Nii suur pere ja süüakse palju. Pealegi mulle meeldib ikka suhteliselt mahedat toitu teha, juurikaid talupoest osta jne Lihtsalt halli massi süüa ei taha. Pisipõnnide pärast teen hästi palju ahjus juur- ja köögivilju ning liha. Nii tahaks juba süüa lõunaks näiteks Caesari salatit, lapsed ei arvaks sellest aga midagi. Mulle maitsevad väga ka selged supid, nt kana- või kalasupp, aga pisipõnnidele meeldib ainult püreesupp, näiteks porru-lillkapsa või kõrvitsa oma. Mirteli söögi teen teiste omaga koos, aga eemaldan enne soola lisamist ning püreestan. Võrreldes sama vana Robertiga, on Mirtel muidugi tegelikult juba palju selliseid asju maitsta saanud, mida Robert alles paariaastaselt sai: kommi, küpsist, kohukest, pulgakommi, kooki jne Lihtsalt Robert on talle suhu pannud ja loomulikult talle maitseb. Nüüd kui keegi neid sööb, siis ta tuleb ka lunima ja eks ta väikse tüki siis ikka saab.

Mirteli esimesed sammud 2.11.2021

Natuke kindlamad sammud ja lehvitamine

5.11.2021

Nüüd juba tantsib😀

Roberti sünnipäevapeol 20.11.2021

Ja juba ronib 09.11.2021

Ja veel kõrgemale 09.11.2021

Palju ilusat ja toredaid sündmusi on seoses lastega olnud. Mirtel tegi 2. novembril esimesed sammud, Steven sai 2aastaseks ja Robert 3seks. See Mirteli käimahakkamine tuli kuidagi väga äkki. Ükspäev tegi paar arglikku sammu ja paari päeva pärast kindlamalt, nüüd juba peaaegu koguaeg püsti: kõnnib, tantsib, keerutab, jookseb. Õues veel muidugi keeruline, sest kombe on paks ja jalatsid imelikud, kuigi on barefoot. Paljajalu ikka kõige kindlam, sokid kistakse koguaeg jalast😄 Muidugi koos kõndimisega tuli ka ronimine, nii peab jälgima, et ta ei kukuks. Sõnadest on äratuntavad aitäh, da- daa, mäm-mäm ja päp (lamp). Ütlemise peale plaksutab, kammib, teeb pai ja musitab. Väga meeldib talle riideid sorteerida ja alati vaatab, kui midagi põnevat ja kirjut talle selga panen. Mängib Roberti mänguasjadega, põhiliselt autode ja legodega, vaatab raamatuid. Eraldi pole talle väga midagi ostnud, sest mänguasju on meil ikka nii palju. Magab Mirtel hetkel ikka 2x, hommikul 10-11 ja lõunal 14.30-16.30. Mõlemad uinakud tudub õues kärus. Mirtelil on võrreldes sama vana Robertiga suht pikad, paksud ja lokkis helepruunid juuksed. Patse lubab teha ja ära ei tiri. Silmad on õnneks ikka sinised, meie peres ainsana. Issil on ka tegelikult sinakashallid, ülejäänutel pruunid või rohekas-pruunid nagu minulgi. Kikusid on Mirtelil suus 4. Kaalus pole üldse juurde võtnud, ainult pikemaks veninud. Polegi enam pisikest ümmargust titat. Mirtel kaalus 1a 1k ja 1nädalaselt 13,2kg ja oli 80cm pikkune. Robert kaalus aastasena 15560g ja oli 84cm pikk. 3aastane Robert kaalub 22kg ja on 105cm pikk.

Steveni 2 

24.10.2021

Steven tädi Mirteliga joonistamas

24.10.2021

Steven tädi Mirteli ja onu Robertiga oma 2aasta sünnal

24.10.2021

Sügisene aeg on haiguste poolest väga tihe olnud, isegi Mirteli 1aastase tervisekontrolli lükkasime edasi, nii et arsti juurde saime alles siis, kui ta oli 1a 1k ja 1nädalane. Nii pikalt olid Robert ja Mirtel enne nohus ja köhas, mõtlesin, et ei saagi enam kunagi lahti. Tagatipuks jäi veel Eliise (17a) koroonasse, õnneks või kahjuks meile kellelegi ei nakanud ja Eliisel kulges ka üsna kergelt. 5 päeva oli nohu ja köha ning 1 päev väike palavik (37,2°). Säh sulle "hirmsat" haigust. Kodus pidime ikka kõik 10 päeva istuma, va Priit, kes on vaktsineeritud ja käis tööl.

Meie vaktsiin:

14.11.2021

14.11.2021

15.11.2021

15.11.2021

22.11.2021

24.11.2021

24.11.2021

Jalutama🙂 14.11.2021

5kuune Tiina 22.11.2021

Meie pruun njuufa🐕

Roberti sünnipäevapeo pidime Eliise haiguse tõttu edasi lükkama, aga 20.novembril pidasime ikka suure peo. Haapsalus on nüüd tore uhiuus mängutuba Väike Haapsalu peo- ja mängustuudio.  https://www.haapsaluutselt.ee/

See on ikka üks superäge koht. Olen käinud väga paljudes mängutubades Tallinnas lastele mänge tegemas, aga no nii ilusat ja funktsionaalset pole enne näinud. Esiteks on asukoht superhea, teiseks, et see on esimesel korrusel, saab näiteks väiksema õe või venna kärusse hoovi peale tuttu jätta ja ise aknast piiluda. Kõik on ühel tasapinnal suures ruumis: köök, eraldi mänguala, lauad ja puhkenurk. WC-s on olemas kõik vajalik ka beebidele: mähkimislaud, pott ja isegi paar mähet oli. Kõik oli ka väga puhas. Külalisi oli palju, kokku oli meid koos oma pereliikmetega 23, kellest 12 olid lapsed: Robert ja Mirtel, Enna ja Roan, Theodor ja Helmi, Emilia ja Luka, Laura Selandra, Linda ja Steven. Mina olin Minni, laulsin ja mängisin lastega. Toidud tellisime seekord pea kõik Teele kohvikust: magus ja soolane kringel, 2 quichet ning tort. Ise tegin puuviljavaagna ja kirju koera. Nii superäge pidu oli. Loodan, et peagi kutsutakse mind jälle lastele mänge tegema ja laulma🤩

Roberti sünnipäev 20.11.2021:

Lõppu tore telefonikõne🤣

18.11.2021