Palun andke mulle võimalus!
Kuigi suvi on olnud võrratult kaunis, on palju reisitud, puhatud, paradiisirandades ujutud, on see aasta kõik teistmoodi. Mitte et ma tahaks, et kõik suved üks ühele samasugused oleks, aga midagi väga olulist on puudu ja tulevik on tume. Esimene suvi ilma vanemateta. Kuidagi hästi imelik. Ei saa neile külla minna, reisimuljeid pajatada jne Ma ei salga, et olen nende pärast palju pisaraid valanud. Näiteks mõnda kindlat laulu ei saa ma vist kunagi ilma, et klomp kurku tõuseks, lõpuni laulda. Üheks selliseks on Koidula "Ema süda" Link siin: https://youtu.be/CgdMk2xQna8
Õnneks oli mul aga üks äärmiselt tore jutuajamine ühe 80aastase prouaga, kelle juubelipeole ma laulma olin palutud. Kuidagi tuli jutuks minu vanemate äkiline lahkumine, mille peale armas vanadaam ütles, et tegelikult ei tohiks kurbi mõtteid mõelda, sest see tõmbab sellisel juhul meile endile halba ligi. Tuleb ikka positiivselt mõelda, eesmärke seada, loota ja uskuda. Usun, et selles on tõetera sees, sest mu isa igaviku teele mineku järel oli ema nii kurb, et läks aasta ja nelja kuu pärast talle järele. Minu isa oli aga positiivsus ise, tema üldse kurbust, nuttu ja hala ei sallinud. Ja ta oli ikka superterve, tugev, ilus, sportlik ja mõistusega mees, kes elas 87aastaseks Mõtlesin siis kõige selle peale ja otsustasin, et vat ei ole enam kurb. Meenutan ainult ilusat, ja elan nii, nagu mu vanemad oleks tahtnud: õnnelikult, positiivselt, lauldes ja naerdes.
Jah, peale selle on mul tegelikult üks suur mure. Nimelt ma ei tea üldse, kust tööd leida. Tegelikult mul ju on mitu tööd, aga ükski ei too niipalju sisse, et saaksin talve üle elada. Beebikoolis olen osalise koormusega, saan umbes 500€ kuus, pluss siis lasterahad, aga enne sain lisaks ka õpetaja palga. Töötasin ju enne lapseootele jäämist 2 aastat eesti keele ja kirjanduse ning vene keele õpetajana. Vanasse kohta kahjuks enam tagasi ei saa, sest olin dekreedi asendaja. Pealegi oli töökoht 50km kaugusel. Iga päev niipalju sõita ma ei soovi. Töökoht peaks ikka olema jalutuskäigu kaugusel. Nii ma siis muretsengi. Laste pärast ei saa päris igat tööd ka vastu võtta. Ideaalne oleks miski osaajaga töö beebikoolile lisaks, aga kaalun ka täiskoormusega kohti.
Olen kandideerinud Haapsalus mitmesse kohta, aga millegipärast pole mind tahetud. Selline tunne, et töökohad on juba enne ära jagatud ja konkurss tehakse vaid moe pärast. Üks koht, kuhu kandideerisin, oli liikumisõpetaja Päikesejänku lasteaeda. Sinnasamasse, mille mu 3 vanemat last lõpetanud on. See oleks küll ideaalne töö olnud. Olen ju hästi sportlik ja lapsed on 100% minu teema. Tegin juba plaane ja otsisin lapsehoidjagi, kui äkki tuli eitav vastus.
Teisena proovisin õnne ja kandideerisin Läänemaa turismijuhi ametikohale. Jälle töö nagu mulle loodud. Olen ju lõpetanud Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse magistriõppe, kus muuhulgas läbisin palju erinevaid turismi õppeained jms: loodusturism, sporditurism, erivajadustega inimestele matkade korraldamine, ürituste korraldamine, turundamine, läbiviimine. Lisaks olen aastaid üritusi korraldanud ja läbi viinud. Läänemaa on mulle väga südamelähedane, sest mu juured on siit , kuigi sündinud ja kasvanud olen Tallinnas. Ka oma magistritöö kirjutasin Haapsalust: "Vaba aja veetmise võimalused Haapsalus aaatatel 1920-1940" Minu arust olen ma parim kandidaat üldse turismijuhi kohale, kahjuks isegi ei vaevuta vastama, korraldati hoopis uus konkurss. Mis mõttes? Palun andke mulle võimalus!
Nojah, mul on ka ju ürituste korraldamise ja muusiku töö. Kuigi alustasin oma karjääri trubaduurina, lauldes ühel tsikliüritusel soomlastele, siis mingi aeg tuli see laste sünnipäevade ja pidude korraldamine. Pluss lisaks veel pulmaema roll. Kui nendest üks valida, siis valiksin muusiku karjääri. See on mulle kogu elu kõige südamelähedasem olnud. Ja lauljaks olen ma kogu elu saada tahtnud, nii kaua kui mäletan. Väiksena mängisin iga lauanurga vms peal mängult klaverit, kuni ema-isa mind lõpuks Nõmmele muusikakooli panid. Klassikaline klaver mind aga nii ei paelunud, nakatusin rokipisikuga ja hakkasin rokiklubis käima. Alguses tuli Singer Vinger, siis Gunnar Graps, Monarh, välismaalt Manowar, AC/DC, hiljem Guns N' Roses, Nirvana, Metallica, Offspring, Green Day, The Cure. Südame kaotasin Vennaskonnale, kelle laulud siiani ühed mu lemmikumad. Niisiis õppisin ära kitarriduurid ja hakkasi erinevaid laule järgi mängima ja ennast saatma. Kitarri oli ka parem endaga kaasa võtta. Olen nii väga alati tahtnud lauljaks saada, aga midagi on minus ilmselt koguaeg puudu olnud. Olen osalenud viiel laulukonkursil: 1x Laulukarussellil, mille eelvoorus öeldi, et peaksin pigem suuremate laulukonkursile minema, kuna mul on nii võimas hääl, 1x Fizz Superstaril (Eesti otsib superstaari eelkäija), mille võitis tol aastal Kerli Kõiv, 3x laulukonkursil Kaks takti ette. Mitte ühelgi korral pole eelvoorust edasi saanud. Nii et ei saa öelda, et pole üritanud. Lauluga olen muidugi palju südameid võitnuid. Olen esinenud lihtsalt niisama väga paljudel pidudel ja kontsertidel. Olen koostööd teinud Haapsalu legendaarse punkbändiga Hommikune vahetus. Olen ka laululooja, peaaegu alati kirjutan nii sõnad kui meloodia ise. Enamasti esinen üksinda, aga tegelikult meeldiks mulle väga mõnes bändis laulda. Kui mõnel aastal on esinemistest paus, siis sellel suvel on hakatud mind jälle laulma kutsuma, mille üle olen ma muidugi superrõõmus. Mulle nii meeldib inimesi oma lauludega rõõmustada, mõtlema panna, ravida või tantsitada. See on PARIM! Kahjuks on aga meelelahutaja amet väga ebastabiilne, eriti veel praeguses maailmas. Viimased 2 aastat on ikka esinemiste ja pidude korraldamisega täiesti nutune olnud. Nii loodan, et ehk nüüd kõike päris ära ei keelata. Tsirkust ja leiba peab ikka ju elus olema🙂
.jpg)
Comments