Kuidas leida sõpru?

24. juuni 2019

Juba ammu või siis õigemini kogu elu on mind kummitanud üks mõte: kuidas leida sõpru? Ega ei saa ju minna kellegi juurde ja öelda, et hakkame sõpradeks. Väiksena veel. Või nagu Lotte filmis jänes Adalbert: "Palun ole minu sõber!" Võtan veel koogi ka kaasa ja...

Ma ei teagi, kuhu ma välja jõuda tahan, aga alati kui ma lapseootele jään, siis kaovad ka sõbrad. See on nagu suurim õnn ja õnnetus korraga. Kas ma siis mitterasedana olen niivõrd erinev? Või kas need olid siis ikka õiged sõbrad? 

Võibolla peaks alustama lasteaiast. Juba seal olin ma suurema ajast üksi, sest kuna olin (olen) suhteliselt uje ja taktitundeline, siis arvasin (ja arvan siiani), et ei sobi pealetükkiv olla. Ehk siis kui teised mängivad ja mind mängu ei kutsu, siis peale pressima ei hakka. Üks hea sõbranna mul lasteaias oli, aga tema kahjuks puudus väga palju, nii et enamaltjaolt olin ikkagi üksi. Lasteaias mulle seetõttu väga ei meeldinud, tihti luiskasin kodus, et kõht valutab vms Nii sain üksi koju jääda, kus tundsin ennast kordades paremini.

Kooliajal olin samuti eraklik tüüp. Sama muster kordus. Mulle lihtsalt ei meeldi ennast kuskile pressida ja upitada. Tundsin ennast selletõttu koolis alatasa õnnetuna. Tahtsin ju ka nn liider olla ja sõna sekka öelda. Nutsin kodus tihti ja soovisin, et mind olemas poleks. 

Õnneks oli mul peale koolielu ka teine elu. Parimaks kaaslaseks oli minust 5 ja pool aastat vanem õde, kellega igal pool koos käisime. Sai käidud suviti pidudel, nt Haapsalus Valge Daami päevadel ja kuulsal vabaõhudiskol Karsummer. Alati on mulle meeldinud ka veidi teistmoodi muusika. Kasvasin üles näiteks Vennaskonna, Singer Vingeri ja J.M.K.E saatel.

Põhikooli lõpus hakkasin õnneks veidi oma kohta leidma. Leidsin omale sõbranna, kellega koos sai hakatud rokiklubides käima. Väga lahedad kohad olid Nõmmel klubi 326 ja La Rocco Mustamäel. Seal käisid hoopis teistsugused inimesed: vabad ja rõõmsad, kes võtsid sind sellisena nagu oled. 

Gümnaasiumis läks mul aga asi käest. Seal käitusin täiesti vabalt, ütlesin kõik välja, mida mõtlesin, mille peale kõik naersid. Võibolla toimus muutus seetõttu, et 10ndasse klassi tuli väga palju uusi õpilasi, kellest mõni oli ka rokiklubist tuttav, näiteks minu uus ja supertore pinginaaber, kellega väga palju nalja sai. Ilmselt sai seda nalja kohati liiga palju, sest 10nda klassi sain kuidagi lõpetatud, aga 11. kooliaasta jäi kahjuks pooleli. Kuidagi tundus, et oskan ju küll juba arvutada ja kirjutada, et milleks mulle veel seda kõike jama vaja on? Ja muidugi oli ka kõik väljaspool kooli huvitavam ja tähtsam...

Nooremana oli muidugi lihtsam sõpru leida, siis ju suhted alles kujunevad. Tol ajal oli kombeks lehte kuulutus panna. Kasutasin seda varianti paaril korral. Ühe korra panin noorte ajalehte Säde tutvumiskuulutuse, mille peale leidsin nii mõnegi tuttava, kellega pikalt suhtlesin ja kirju vahetasin. Teist korda ilmus minu kuulutus Lastelehes, aga sealt ma ei mäleta, et oleks mingit tutvust või sõprust alguse saanud.

Enne esimese lapse sündi oli mu ümber palju inimesi, kuid kuna tulin Tallinnast ära uude väiksesse kohta elama, siis kadusid kõik silmapiirilt. Polnud ju ka telefoni, et kontakti saada. Nii ma siis elasingi, päevade viisi üksinduses, sest lapse isa oli pidevalt tööl. Mäletan, et tahtsin nii väga suhelda ja kurta ning rõõmustada kellegagi koos. Ainukesed, kellega ma suhtlesin iganädalaselt ja kes minust 10 km kaugusel elasid, olid mu vanemad. Aga muidugi igatsesin ka sõpru, elasin ju enne väga tormilist elu ning mulle on alati inimesed ja suhtlemine meeldinud. Lihtsalt ootan alati, et mind kutsutakse, kuna arvan, et olen muidu liiga pealetükkiv.

Sealt väiksest kohast kolisin mingi aeg veidi suuremasse kohta, Haapsallu, kus samuti mul sõpru polnud. Teretuttavaid on alati olnud, aga selliseid, kellega tihedamalt suhelda, pole just väga palju olnud. Või siis on olnud mingi aeg, aga kahjuks on elu kuidagi lahku viinud, et pole jäänud suhtlema.

Niisiis olen korduvalt avastanud, et polegi sõpru. Vanemana tundub ka, et kõigil on omad kindlad sõbrad või sõpruskonnad välja kujunenud, uusi sõpru nii väga ei soovita. Loomulikult on mul tore mees, kes on minu tõeline kambajõmm kõiges. Ka lastega on supertore erinevaid asju koos teha. Samas on minu suurimaks unistuseks olnud läbi elu, et leiduks siin maamuna peal mõni tore pere või pered, kellega koos oleks elu veel toredam. Kes tuleksid külla või läheks ise külla, saaks koos grillida ja chillida, lapsed saaks koos mängida, saaks pisarateni naerda ja miks ka mitte õla najal nutta, saaks koos mõne toreda reisi ette võtta... Oeh, jah, kui vaid oleks...

Kuidas leida sõpru?