Maale elama!?

Meie kodu

Pea iga päev mõtlen, et võiks millestki konkreetsest kirjutada, aga kuna mõtteid on kogu aeg nii palju, siis midagi välja tuua on väga raske 😆

Näiteks viimasel ajal mõtlen jälle üha tihedamini, et tahaks maale elama. Ah et miks? Maja on ju olemas ja suur aed, aga...nii tahaks täielikku privaatsust ja et laps saaks oma päevaune ajal linnulaulu kuulata, mitte naabrite relakalõikamise taustal magada.

Kunagi oli mu eluunistuseks maja äärelinnas ja aed ja koer ja kass. Nüüd on kõik see olemas, aga ikka pole nagu rahul. Suurema osa oma elust olen elanud korteris. Mäletan kunagi kui veel Tallinnas elasin, et kui suvi otsa olin maal täielikus vaikuses ja pimeduses maganud, siis ei jäänud algul üldse magama, sest liiklusmüra ja tänavalambid nii häirisid. Kevadeks olin sellega jälle nii harjunud, et algul ei osanud maal täielikus vaikuses magada. Jah, inimene harjub lõpuks kõigega, aga kas ikka peab? Nüüd, suurena on ju ometi võimalik ise omale elukoht valida?

Vaade maja tagant terrassile

Nojah, oleks see siis nii lihtne.

Esiteks tundub mulle, et nõudmised koha ja maja suhtes on ulmeliselt suured. Kindlasti peab maamaja olema kas samaväärne praegusega või veelgi parem. Tube peaks olema vähemalt 5 või siis üks suur köök-elutuba ja 4 magamistuba. Remont peaks olema tehtud ja kõik võiks olla ilus, puhas, uus ja kaasaegne. Kindlasti peaks olema vesi sees, dušš ja veega tualett, võiks olla ka saun. Koht võiks olla ilusa männimetsa all, piisavalt lähedal peaks asuma lasteaed, kool ja pood, aga naabrid seevastu peaks elama kaugel, et mina ei näeks ega kuuleks neid ja nemad mind. Kindlasti peaks olema majaga koos ka suur metsa-, põllu- ja heinamaa, sest kunagi ei tea, millal soovin näiteks loomi pidama hakata. Lisaks tahaks ahjupuud ikka metsast ise teha. Aias võiks olla kõrghaljastus ja kindlasti ka viljapuuaed ja marjapõõsad.

Veel olulisem on muidugi töö.  Tööd peaks uues kohas olema nii päästjale-meeskonnavanemale kui huvijuhi ja rekreatsioonikorralduse haridusega naisterahvale, kellel on kogemused ka näiteks lasteaia- ja kooliõpetajana.

Said vist kõik soovid kirja? On äkki kusagil Eestimaa nurgas sellist kohta? Äkki soovib keegi näiteks vahetada ja tulla elama Haapsallu?

Mnjah, täitsa lihtne tundub ju kõik. Lihtsalt asjad auto peale ja Haapsalu tolm jalgelt pühkida. Aga eks ole ikka üksjagu aastaid Läänemaal veedetud, täpsemalt 25 aastat (1995) saab sellel sügisel. Olin ju 17aastane, kui Tallinnast hääletades maale, täpsemalt Sutlepasse, suundusin. Ja sealt see kõik alguse sai, mis lõpuks mind jäädavalt(?) Läänemaale tõi. (See sobiks jällegi üheks peatükiks mu raamatusse😉) Idüllilises ja vahel vastikult rahulikus Haapsalus olen elanud juba 21 aastat (1999. märtsist). Mõtteid siit kolimiseks olen mõlgutanud vist sama kaua kui siin elanud olen. Pärast Tallinna-elu, kus igal nädalapäeval olenemata aastaajast kuskil midagi põnevat toimus, tundus Haapsalu eriti vaiksena. Sõpradega tegime nalja, et see on nagu igav haisev mudamülgas, mis su endasse tõmbab ja välja rabeleda sellest on kuradima raske.

Samas on suved Haapsalus jälle supertoredad. Kogu sügis-, talve-, kevadhooaja eladki koguaeg suveootuses. Siis on päikest ja inimesi ja palju suurüritusi. Sellel suvel vist tänu koroonale muidugi suurüritusi pole, aga päikest ja merd ei saa keegi ära võtta. Usun, et kui peakski kunagi Haapsalust lahkuma, siis suvel tuleks siia alati heameelega.

Mis siis veel Haapsalus toredat on? Siin on täitsa tore ja rahulik lapsi kasvatada. Ei kujutaks küll ette, et kuskil Tallinnas paneelikate vahel peaks kärutama ja last sinna mängima saata küll ei tahaks. Võibolla tõesti, et kui oleks oma maja ja aed, aga siiski peab ju pidevalt arvestama selle tohutu liiklusega, sest ilmselt peab ju hakkama ta käima ka koolis ja trennides ja huviringides jne Haapsalus tunnen ennast küll selle koha pealt üsna turvaliselt. 

Siinkohal oleks paslik jälle meenutada oma maale elama mineku soovi. Seal peab ilmselt hakkama koguaeg lapsi sõidutama, mis oleks ääretult tüütu. Väiksed kodulähedased  koolid kaotatakse ju igalt poolt ära või siis on juba kaotatud. Samas oleks tore ikkagi loodusega ühes rütmis kasvamine ja metsasmüttamine. Tundub, et maalt tulevad ikka tugevamad ja elutervemad inimesed.
Natuke meie majast ka. 60ndatel ehitas selle maja minu mehe vanavanaisa Voldemar Veesalu. Enne meid elas seal pikalt üksi minu äi, kes soovis maja müüa, kuna ei soovinud üksi nii suure maja ja krundi eest hoolitseda. Kuna minul oli kahetoaline korter, siis selle sai endale minu äi. Osa majast kuulus ka tema õele, siis pidime võtma laenu, et see mehe tädi käest välja osta ja loomulikult ka remondi jaoks oli raha vaja. Remonti on ikka väga palju tehtud ja enamiku on teinud loomulikult minu armas abikaasa Priit. Algul polnud ju pesemisvõimalust ja kanalisatsiooni, kohe tuli välja vahetada katus ning ehitada uus kamin ja pliit. Samuti asendasime haisva kuivkäimla korraliku tualettruumi vastu. Kõik toad remontisime ja vahetasime aknad. Praegu kütab lisaks kaminahjule ja pliidile maja ka 2 õhksoojuspumpa, üks üleval ja teine all. Veel oleks vaja remonti teha veidi esikus. 10 aastat hiljem ehk üle-eelmisel aastal valmis ka osaliselt II korrus, mis annab tohutult ruumi juurde. Ülesse annaks ehitada veel ühe suurema toa või 2 väiksemat. All on hetkel 2 magamistuba ja elutuba ning köök. Üleval on 2 magamistuba.

II korrus, enne ja pärast

Ka aed on suur, 1200 ruutmeetrit, annab ikka niita suvel. Aias on ka kuur ja aiamaa ning kasvuhoone. Kunagi oli suur osa aiast lillepeenarde all, palju oli viljapuid ja põõsaid ning tagaaias oli kartulimaa. Nüüd on vanad õunapuud ja mõned uued viljapuud, enamik on aga muru all.

Suur hoov 1200m2

Kuna kõik on nii pika aja jooksul ja suures osas enda tehtud, siis on muidugi iga nurk nii armas. Nii et päris raske oleks kõigest loobuda...
Ei teagi kas sai maaelu poolt nüüd rohkem plusse või miinuseid? Igatahes mõtted on sellised ja ehk ka kunagi teostuvad?