Millest tunnen puudust?

Millest tunneb kõige rohkem puudust 6ndat kuud lapseootel,  täna 19kuuseks saava poisipõnni ja siis veel 1 täiskasvanud tütre ja 3 lapse ema? Lihtne oleks öelda, et rahast, tegelikult häirib aga hoopis muu. Neid asju või siis olukordi on hetkel päris palju, millest puudust tunda. Näiteks (lihas)trenni tegemisest, rahulikust söömisest, lugemisest, töölkäimisest, seltskonnast, sõpradega koosviibimisest, veinist, esinemistest, päevitamisest, laulude kirjutamisest, magamisest, kallimaga kahekesiolemisest, vanavanemate lapsehoidmisest, niisama tšillimisest jne Kõike seda saab vähe, kiiresti või üldse mitte. 

Täna tahtsin näiteks õues hantlitega lihastrenni teha. Kasutan alati ära ka võimalust samal ajal päevitada ehk siis teen trenni võimalikult napis riietuses. Nii nagu tavalised inimesed päevitavad, pikali, pole nagunii kunagi aega passida. Niisiis kõik ettevalmistused olid trenni alustamiseks valmis: Robert magamas õues kärus minu lähedal, hantlid, arvuti ja veepudel ka valmis. Alustan soojendusega ja jõuan ka esimese harjutuste seeriaga alustada kui kärust kostab ärkamishääl. Nojah, nii palju siis treeningust. Ruttu riided selga, Nora rihmaga kaasa ja (jälle) jooksma. Jah, ainus võimalik spordiala lapsega on juba poolteist aastat olnud jooksmine. Jooksmas käin peaaegu iga päev (aga varsti ei saa seda ilmselt enam jooksuks nimetada, lihtsalt veeren edasi😅).Õnneks, et seegi võimalik on, ja tegelikult mulle jooksmine väga meeldib, aga vahel tahaks ja peaks ka lihaseid treenima. Ja siis tahaks veel vahel ka tantsutrenni teha või kikkpoksi, aga jah, sellest võib hetkel ainult unistada.

Tänu koroonaviirusele pole saanud mitu kuud tööl käia. Nii igatsen töökaaslasi ja beebikoolikaid. Nii tore oli jälgida laste arengut ning koos laulda, mängida, meisterdada ja niisama suhelda. Robert käis ka ju minuga või issiga pidevalt beebikoolis ja see andis talle niipalju. Nüüd on vist kõik ära unustatud. Beebikool oli ka suurepärane sotsialiseerumiskoht lastele. Tänu koroonale pole ju üldse eriti seltskonda saanud Robertiga. Vahel tundub, et ta võõrastab paljusid, samas vahel jälle mitte. Ilmselt talle ikkagi ei meeldi vanad inimesed ja pimedad ruumid. Viimasel korral hakkas maal minu vanemate juures ka nutma ja polnud nõus tuppa minema. 

Nüüd suvepuhkusele ja siis juba augusti lõpus dekreeti, nii et ei saagi niipea tööle... Nii tahaks veel paar kuud kuskil tööl käia, aga ei tea, kas rasedat võtaks keegi tööle? Kasvõi käsunduslepinguga? Nii mõnus oleks kodust välja saada ja ennast sättida. Emapalk sai ka ju läbi, lisaraha oleks hädasti vaja...

Ka meelelahutusvaldkonnas on hetkel suhteliselt vaikne. Vähemalt minul küll tööpakkumisi pole. Pole ju ka reklaami otseselt teinud, aga tavaliselt pole vajagi olnud. Soovijad on ikka mu üles leidnud. Ausalt öeldes tunnen esinemisest ja lavalolemisest suurt puudust. Nii tahaks rahvast lauludega rõõmustada. Kui keegi teab kedagi, kes sooviks oma peole või koosviibimisele kitarri saatel laulvat mind, siis oleksin väga supertänulik info eest😊 Laulunäiteid leiab minu youtube kanalist: 

https://www.youtube.com/user/amatzoon/

Kunagi Augustibluusi Vaba laval esinemas

Sumedad suveõhtud on nagu loodud selleks, et sõpradega grillida, tšillida ja veini juua. Varsti saab juba 2 ja pool aastat kui pole alkoholi tarvitanud, välja arvatud mõned lonksud Priidu õlleklaasist. Vahel on lihtsalt tohutu külma õlle isu. Sõbrad on ka mind täiesti maha kandnud ja ära unustanud, mis sellisega ikka teha, kes vahetpidamata kõhtu kasvatab😕 Roberti päevaplaan on ka selline, et ärkab suht vara ja loomulikult siis mina ka. Magama jääb ta õhtul umbes 21, ma siis veel umbes tunnike kaks tiksun, aga suht väsinud olen päevast, ei jaksakski vist midagi teha. Ei kujuta ette praegu, et pidutseks poole ööni, sest hommikul pean umbes 7 ajal tõusma ja öösel ka veel ikka mitu korda. Samas nooremana polnud see probleem. Mul ju peaaegu terve elu lapsed olnud, alustasin 18aastaselt. Siis sai küll pidutsetud ja järgmisel päeval kuidagi lapsega koos magatud ja vedeletud. Eks ta väsitav oli, aga ei mitte midagi ületamatut. Samas kui pole juba rohkem kui poolteist aastat korralikult magada saanud, siis igatsen küll mõnda sellist ööd ja hommikut, kus pikalt põõnata saaks. Ega tea, kui võimalik oleks, kas siis ka tegelikult magada saaks või oskaks. Kasvav kõht ka nii häirib. Nojah, vähemalt 3 aastat veel ei saa normaalselt magada, võibolla ka kauem.

Oleks siis vähemalt vanavanemaidki või kedagi, kes vahepeal sooviks last hoida. Nii tahaks natukenegi oma aega, et saaks näiteks aiatöid teha või siis Priiduga kahekesi olla ja kuskile käsikäes jalutama minna... Esimeste lastega aitasid minu ema-isa väga palju. Või mis siin salata, esimesele tütrele olid nad ikka rohkem ema-isa eest kui mina, ja seda siiani. Olin ju tol ajal ise alles laps ja kappasin pea laiali otsas ringi, mitte et ma nüüd praegu ennast väga palju vanemana või targemana tunneks. Ikka samasugune tuulepea ja laristaja, kes ei tea siiani, mida täpsemalt elus teha soovib. Äkki kunagi saan suureks? Mulle meeldib väga üks Clawfinger`i laulusalm: When I grow up, there will be a day, when everybody has to do what I say... 

Vot nii!

Nüüd on aga mu vanemad nii vanad, et ei saa endagagi hästi hakkama. Isa on täitsa voodis ja ema üritab kõigega hakkama saada, ise ta ka suhteliselt kehva. Ei teagi, mida ette võtta. Mul ka nii vähe aega, et nende juurde peaaegu ei jõuagi. Robert seab ju mulle kindla päevaplaani. Samas on nad mul koguaeg mõtteis ja südames. Eks aeg annab arutust. Samas on ikka kurb mõelda küll, et äkki ma ka kunagi niimoodi üksi ja ootan lapsi külla...

Ega tegelikult teagi, kas raatsiksin Robertit üldse kellegi teise hoolde jätta, peale Priidu või siis venna. Priitu usaldan muidugi 100% ja Mihklit ka väga palju. Samas on Mihkel ikka alles 11aastane laps, nii et kindlam on kui keegi täiskasvanu ka ikka läheduses. Ja ilmselt kakase mähkmega läheks ka Mihklil raskeks😆 Olen Roberti kasvatamisel võtnud veidi teistsuguse suuna kui eelmiste laste kasvatamisel. Ma luban tal hästi palju katsetada, proovida, mäkerdada. Näiteks 6kuuselt hakkasin talle näputoitu andma, õues luban tal ennast mustaks teha ja poriloikudes hüpata. Eks see kõik toob mulle muidugi lisakoristust juurde, aga samas Robertit keelata ma ei taha. Kui keegi peaks kunagi teda hoidma, siis tahan, et ka hoidja oleks karistusvaba kasvatusstiiliga ja laseks samamoodi lapsel areneda.

Millest siis veel puudust tunnen? Kindlasti rahulikust söömisest. Kõik söömaajad on sellised, et kugistan ruttu midagi alla, sest Robertiga nii palju tegemist. Mulle meeldib tegelikult süüa nii, et samal ajal loen lehte või raamatut. Nüüd pole see aga kahjuks võimalik. Vahel tahaks lihtsalt rahulikult istuda, puhata ja mõelda, aga ka see pole võimalik. Päevad on ikka nii kiired, et hommikul ärkan, hakkan toimetama ja õhtul vajun väsinult voodisse. Istuda eriti päeva jooksul aega pole. Loodan, et pean ikka vastu ja et rasedus kulgeks lõpuni nii, et kuskilt ei valuta ja saan kõike teha.

Samas on 19kuuse lapsega ikka palju lihtsam kui beebiga. Nüüd on juba väljakujunenud päevakava ja soovidest on ka võimalik aru saada. Ärkame tavaliselt kell 7.15, siis sööme ja mängime toas. Umbes 10 läheme õue, kas siis aeda või käruga kuskile kaugemale, poodi või näiteks Paraleppa mängima. Mulle meeldib, et Robert on nõus ilusasti kärus istuma, saab kiiremini igale poole. Samas kui kärust välja võtta vahepeal, et ta ise käiks, siis tahab kohe tagasi. Oleme aga proovinud nii, et käru ei võtagi kaasa, siis käib nii ilusasti ja hoiab käest kinni. Kell 11.30 on umbes söögiaeg ja 12 ajal läheb Robert tuttu. Nüüd magab Robert toas paremini kui õues, võibolla seetõttu, et naabritel ikka remont ja need hääled ajavad lõpuks üles. Toas on vaiksem ja mõnusam. Kell 17 on umbes õhtusöök ja enne ning pärast seda käime ka tavaliselt veel õues. Robertile meeldib kõige rohkem liivakast, aga ka batuudil on tore vennaga möllata. Üldse on ilmselt toredam kui mõni laps on veel, siis on kohe lõbusam. Õhtul lähen Robertit tuttu panema kella poole üheksa ajal ja kell 21 ta tavaliselt jääb ööunne. Esimene uni on kõige sügavam, kui mina umbes 23 ajal tema kõrvale lähen, siis hakkab vaikselt juba siplema ja ema otsima. Käsi peab ju koguaeg mind puutuma. Magama jääb ta ka õhtul alati nii, et pea on minu kõhu peal. 

Robert on õnneks ka hea söömisega, lemmiktoitudeks ikka emme tehtud kartulipüree ja muud juurikad-köögiviljad ning liha või pikkpoiss. Kindlasti peab enne sööki tassitäie täispiima saama, muidu läheb nutuks. Magusasõber ta endiselt väga pole, jäätis talle igatahes ei maitse, kommi-šokolaadi pole andnud. Küpsist vahel saab, emme tehtud purukook mustikate-vaarikatega on magusast kõige lemmikum. Seda sööks kohe mitu tükki. Pikkust on Robertil umbes 90cm ja kaalu 16kg.

Igatahes huvitav on mõelda, et kõik need asjad, millest praegu puudust tunnen, on mööduv nähe. Ja mööda läheb see väga kiiresti. Varsti on lapsed juba suured ja mul jälle rohkem aega😊