Tahan sünnitama...

Minu 5 ootust

Nüüd tahaks küll sünnitama😏 Aitab küll! Eks ole rase oldud ja nauditud seda imelist tunnet juba küll. Nojah, olen ju oma elust umbes ühe kümnendiku rase olnud. Lihtne arvutus: 3 korda olen 42 nädalat kandnud, siis 40 nädalat ja nüüd juba 41, kokku 207 nädalat. Kui ühes aastas on umbes 52 nädalat, siis see teebki umbes 4 aastat.

Aga hetkel veeren veel suure kõhuga ringi ja mõtlen igasugu imelikke mõtteid. Näiteks seda, et miks küll jälle nii kaua pean ootama? Robert sündis ju küll täpselt õigel tähtajal. Lootsin nii väga, et see viies sünnib hoopiski varem (tähtaeg oli 28. september). Minu kõige suurem õudusunenägu on olnud, et läheb jälle üle aja ja peab esilekutsumisele minema nagu 3 esimese rasedusega. Lisaks sellele, et kõik sõbrad ja tuttavad uurivad ja sellega olemise veelgi hullemaks teevad, on ju lõpp raske ka. Kuigi rasedused on mul ikkagi kõik suhteliselt kerged olnud. Ühtegi olulist kaebust pole ka selle rasedusega olnud: olen hästi palju liikunud ja trenni teinud ja jooksmas käinud. Ainuke häiriv faktor on suur kõht, mis ei lase hästi kummardada ja jääb igale poole ette. Magada on ka veidi ebamugav ja parem käsi sureb aegajalt ära, eriti just hommiku poole ööd. 

Kui nüüd lähipäevadel piiga sündima ei hakka, siis 9. oktoobril ITK-sse esilekutsumisele😔 Üldse ei tahaks, aga mida sa teed? Kardan, et ta on viimastel nädalatel nii suureks paisunud, et jälle raske sünnitada. Umbes nagu Mihklit, kes kaalus 4265g või Eliiset, kes kaalus 3914g. Praegune pesamuna Robert kaalus 3695g ja sünnitus oli kiire ning kerge. Esilekutsutud sünnitus on minu arust ka valusam. Robertiga oli mu ainuke loomulik sünnitus ja see polnud nii valus kui eelmised 3, mis olid esilekutsutud. Ühesõnaga täitsa jama kohe...

Veel olen kurb, et beebi septembris ei sündinud. Kuidagi olid mul juba kõik plaanid tehtud ja viimasel septembripäeval olin ikka päris kurb ja nutsin. Kuidagi mind häirib see, et kooliminek on 1.oktoobri seisuga. Ehk siis kui ta kunagi kooli läheb, siis ta peaks olema 7aastane ja saab kohe 8. Mina aga tahaks, et ta läheks aasta varem. Ehk siis see on päevade küsimus ja väga tobe. Mõlemad tütred on mul kooli läinud 6selt ja saanud septembris 7aastaseks ja arvan, et see on normaalne, sest tüdrukud arenevadki kiiremini. 6.oktoobril sündinud Mihkel on aga 7selt kooli läinud ja kohe 8aastaseks saanud. Ühesõnaga pean ma nüüd kunagi võitlema ja tõestama hakkama, et ta saaks varem kooli minna. 

Nagu juba enne mainisin, siis 6. oktoobril saab Mihkel 12aastaseks. Mulle ei meeldi üldse, et need sünnipäevad nii üksteise selga tulevad. Niigi on neil täpselt 12 aastat vahet. Ehk siis kui uskuda astroloogiat, siis mõlemad on sündinud roti aastal ja kaalude tähtkujus. Üldse on mul siis 3 last sündinud roti aastal, sest esimene on ka rott. Huvitav, et mina ise olen hobuse aastal sündinud, rott ja hobune on aga vastandmärgid ja peaks täiesti vihavaenlased olema... Loodan, et see päriselt nii ei ole.

Igatahes on mul juba umbes kuu aega kõik valmis. Ainult "täts" on veel puudu, nagu Robert ütleb. Vahepeal võtab ta mähkimiskummutist tita mütsi või kombe ja toob mulle. Olen mõelnud, et äkki ta sellepärast ei sünni, et mul on niipalju tegemist koguaeg. Käin ju veel beebikoolis tööl ja Robertiga on väga palju tegemist. Tal ju ikka veel mähkmed ja lutt ja öösiti vaja minu otsas magada. Mina jälle rapsin päevad läbi. Iga päev mõtlen, et enam ei jaksa, aga ikka teen. Nimelt ma tahan, et kui sünnitama lähen jääks maja ja aed 100% korda. Nii ma siis teengi iga päev suurpuhastust ja pesen pesu ja triigin ja õues korjan õunu, niidan muru ja riisun.

Aga täna võib vist juba öelda, et hiljemalt nädala pärast on meil kodus beebi ja elu pöördub täiesti pea peale. Jään ilmselt praegust väljakujunenud rutiini taga igatsema, aga tean ka seda, et kuud ja aastad mööduvad üliruttu💗