Kreeka. Ateena. 11.-16.mai
Kuigi kohale jõudsime laupäeva varahommikul, algas meie reis juba reede õhtul. Enne teekonda oli ka muidugi toimekas päev olnud, kõik see kohvrite pakkimine ja emadepäeva kontsert lasteaias. No igatahes valmis me jõudsime, isegi mõnusamalt kui hommikustel reisi algustel. Startisime õhtul kell 20.30, et jõuda Riia lennujaamast kell 02.55 startivale lennule. Priit sõitis, mina veidi tukkusin. Umbes 4 tunniga olime kohal. Oi, kui külm oli öösel unisena soojast autost lahkuda. Kraade oli õues umbes +7°C Jätsime auto ettebroneeritud parklasse ja jooksime lennujaama sooja. Jopesid kaasa tassida ei viitsinud, sest lootsime, et Kreekas on soe.
Lennujaamas passisime niisama, käisime mõnes poes ja lapsed mängisid mängunurgas. Mingeid väsimuse märke nad küll ei ilmutanud. Peagi saime lennukisse. Polnud enne Aegeani lennufirmaga sõitnudki. Peaaegu kõigega võis rahule jääda, lend oli sujuv ja täielikult graafikus, pardapersonal oli väga tore, lahke ja abivalmis, pileti hind oli soodne, hinna sees oli ka täiesti normaalne söök. Suurimaks miinuseks oli väga kitsas toolide vahe, väga raske oli ära mahtuda, eriti Mihklil. Mida siis veel suuremad mehed teevad? Nojah, Aegeani lennukitega on see jama ka, et need lendavad suht öösiti... Samas öösel oli kuidagi veidi mõnusamgi, lapsed rahulikumad ja vaated öistele tuledesäras linnadele imelised.
Majutuse leidsime bookingust, lisaks saime sealtkaudu tasuta transpordi lennujaamast valitud sihtkohta. Taksojuhti pidime küll veidi lennujaamast taga otsima ning lõpuks isegi helistasin talle, aga lõpp hea kõik hea ja samas polnud nagu kiiret ka kuskile. Mõnusa mersubussiga sõidutati meie seltskond majutuskohta, mis asus kohas nimega Alimos, Metamorfoseos 6, umbes 30km lennujaamast ja 8km kaugusel Ateena kesklinnas asuvast peamisest vaatamisväärsusest, Ateena akropilist. Taksojuhiga vestlesime ka veidi, saime natuke juba aimu kohaliku elu kohta.
Lennuk jõudis Ateenasse 6 ajal hommikul, majutusse jõudsime umbes 7 ajal. Tavaliselt on check in võimalik alates 15.00. Kuna jõudsime suht vara, olin võtnud majutuse alates eelmise päeva lõunast, nii et saime rahus sisse kolida. Tegime kohvi ja tutvusime uue elukohaga, magada ikka veel ei soovinud, läksime hoopis mere äärde jalutama. Oli suhteliselt soe hommik, lapsed jooksid kohe merre ja mina järgnesin neile. Peale meie oli veel ujujaid, küll aga vanemapoolsemaid, lapsi ei märganud. Nii mõnigi alustas sõbralikku kreekakeelset vestlust, millest me väga aru ei saanud.
Pärast mõnusat suplust jalutasime lähedalasuvasse poodi, et süüa osta. See polnud küll väga suur, aga samas kõik vajalik oli olemas. Hinnad olid suhteliselt sarnased Eestiga, mõni asi odavam, mõni kallim. Kui lõpuks majutuspaika jõudsime, sõime, ja läksime siis kõik koos tuttu. Magasime mõned tunnid. Õhtul läksime taas ümbruskonda avastama, jalutasime paari kilomeetri kaugusel olevasse Lidlisse. Teekond sinna oli üpris trööstitu, polnud just kõige ilusam ja puhtam kant, teekond tundus lõputu, aga ära tegime. Lidlis olid muidugi väga soodsad hinnad, lisaks ostsin sealt ühe päevitusteki. Õhtul tšillisime niisama, vaatasime telekat ja mängisime kaarte.
Järgmisel hommikul, emadepäeval, plaanisime reisida lähedalasuvale Aegina saarele. Selleks pidime kõigepealt bussiga sõitma Piraeuse sadamasse. Sõit kestis umbes pool tundi, sõitsime ilma piletita, sest ei teadnud, kust osta ja bussijuht ei müünud ka. Pärast ostsime 5 päeva kaardi, ühele täiskasvanule maksis see umbes 8€, väikesed lapsed sõitsid tasuta.
Piraeus oli väga lahe koht, kuidagi ägedam isegi sellest, kus meie peatusime (Alimos). Oleks teadnud oleksin ilmselt sinnakanti majutuse võtnud. Seal oli poode, parke, väljakuid, ägedaid hooneid jne Sadamas ostsime pileti suurele ja aeglasele laevale, sest see pidi õige pea väljuma. Üldiselt oligi seal nii, et pidevalt läks laevu, küll uuemaid ja kiiremaid, küll vanemaid ja aeglasemaid. Piletid maksis täiskasvanule 18€, 3 last reisisid tasuta. Ja meie laevaks osutus minekul küll vist kõige vanem isend. Samas oli see suur ja avar, kõigile jagus kohti. Või siis paljud teadlikult ei valinud seda, mistõttu oli vähem inimesi. Vaated mägedele ja merele olid muidugi ülikaunid. Lootsime ka einestada laeval, aga kahjuks oli seal ainult pisike nurgake, kus kohvi ja küpsiseid müüdi, nii et olime sunnitud lihtsalt merereisi nautima. Huvitav, et Eestis on isegi väiksel Kihnu praamil lastele mängunurgake sisustatud, seal polnud aga laevadel mängunurga haisugi.
Poolteist tundi läks tegelikult üsna ruttu ja peagi jõudsime imelisele Aegina saarele. Ilm oli ka sellel päeval supermõnus. Ega me tervet saart muidugi läbi käia jõudnud, samas oli sadama juures kõik olemas. Sõime lõunat esimeses ettejuhtuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev, portsud suured, vaated merele imelised, ja mis kõige huvitavam, hind oli jällegi üllatavalt taskukohane, 5liikmelisele perele alla 30€.
Pärast mõnusat lõunat läksime sealsamas kõrval asuvasse randa ujuma. Mida võiks veel ühelt emadepäevalt tahta: soe päike, helesinine taevas, mõnus mererand... Avra rand oli väga ilus, suplesime tükk aega.
Edasi suundusime arheoloogiamuuseumisse, mis oli kohe ranna kõrval. Muuseumipilet maksis ainult 4€/täiskasvanu. Tegemist oli väga mõnusa muuseumiga, mis viis tagasi iidesse aega, kõrgel künka otsas asuv Apollo tempel (6.saj) on isegi vanem kui Ateenas asuv Parthenon. Muuseumis eksponeeriti erinevaid arheoloogilisi leide, vaase, münte, relvi jne Ümberringi laiusid vanad müürid, näha oli väljakaevamiste jälgi.
Enne veel kui saarelt lahkusime, jõudsime käia suveniiripoes ja jäätist süüa. Tagasisõiduks valisime uuema ja kiirema (1t 10min) laeva. See oli aga puupüsti täis, nii et istumisruumigi polnud. Leidsime siiski seina äärest üksikud toolid ning tekitasime omale istumiskoha. Mirtel magas kärus, nii et pidime teda kordamööda valvama. Seĺles laevas oli ka korralikum ja suurem kohvik. Sooja toitu just ei pakutud, aga valik oli suurem kui teisel laeval. Kui õhtul lõpuks sadamasse jõudsime, siis tundus Piraeus kuidagi vaikne ja tühi. Üritasime leida, et mis bussiga tagasi saame, aga see osutus keerukaks ülesandeks. Ootasime ühes peatuses, aga bussi ei tulnud. Kõndisime siis pika maa maha järgmisse kohta, ootasime tükk aega, enne kui buss tuli. Lõpuks jõudsime oma Kreeka koju. Enne veel käisime ühest lähedalasuvast tanklapoest läbi. Seal on sellised kõrgema hinnaklassiga poed, mis on kauem lahti ja mis pakuvad igakülgset teenindust, näiteks tangivad su auto jne Lapsed olid suht väsinud ja jooksid poes sihitult ringi. Meie siis üritasime neid keelata. Õnneks üks vahva müüjaneiu võttis lõpuks Mirteli sülle ja rääkis temaga juttu, niikaua kui meie ostlesime ja maksime. Mirtel veidi häbenes. Kreeklased on ikka nii vahvad ja ülilahked.
 |
Järgmine päev oli šopingupäev. Sõitsime juba nagu "vanad kalad" bussiga kaubanduskeskusesse nimega Metro, mis asus umbes 5,5km kaugusel. See oli nagu suured poed ikka. Mina ostsin muidugi lastele riideid, jalanõusid ja mänguasju. Pärast läksime ülakorrusele sööma. Jälle leidsime normaalse hinnaga pitsarestorani, veerand suurest pitsast maksis 2€ ja oli ülimaitsev. Pärast käisime toidupoes ja sõitsime bussiga tagasi Alimosesse, jalutasime rannapromenaadil ja läksime ujuma. Teepeale jäid ka mitmed tasulised rannad, me läksime aga ikka oma armsasse Kalamaki randa, kus ka esimesel päeval käisime. See oli meie majutusele väga lähedal. Rannas olid ka wc-d, riietumiskabiinid ja veega loputamise võimalus. Meri ja rand olid mõnusad, üldse ei tahtnud veest välja tulla.
Uuel päeval põrutasime bussiga Ateena keskusesse, et külastada peamisi turismiobjekte. Kuna me väga vara tavaliselt majast välja ei saa, siis jõudsime peale pooletunnist bussisõitu akropoli piletisappa siis, kui seal juba mõnusad sabad looklesid. Et pileteid osta, pidime umbes pool tunnikest sabas seisma. Ja ega siis kohe peale seda sisse saanudki, need olid kellaajalised piletid, ostsime 11 ajal, sissepääsu kellajaks oli aga märgitud 14.00. Pidime aega parajaks tegema ja ümbrusega tutvuma. Kuna oli juba lõunaaeg, siis läksime sööma. Akropolise vahetus läheduses oli üks toidukoht, kust sai (jällegi) taskukohaste hindadega imehead gyrost ja muud. Pärast mõnusat kõhutäit jalutasime väikeste suveniiripoekestega ääristatud tänavatel (Pláka on Ateena vana ajalooline naabruskond, mis on koondunud Akropoli põhja- ja idanõlvade ümber ning sisaldab labürindikujulisi tänavaid ja neoklassitsistlikku arhitektuuri. Plaka on ehitatud iidse Ateena linna elamurajoonide peale), külastasime ühte veidi kaugemalasuvat kingapoodi (ma ju heade, huvitavate ja kvaliteetsete jalanõude fänn🙂), sõime jäätist ja imestasime odavate hindade üle. Nimelt maksis peamisel turistituiksoonel Ateena keskuses tänavakohvikus vein 2€ ja õlu vaid 2.70€ klaas! Milline on hind Tallinnas Raekoja platsil?🤔
Kella kahe ajal üritasime taas akropoli väravast sisse saada. Kuna pesamuna Mirtel (3a) tavaliselt sellel ajal magab, mõtlesime, et ongi võibolla hea, saame rahus ringi vaadata, kuni ta kärus magab. Ehk jääb veel Robertki tuttu või siis vähemalt istub rahus. Aga võta näpust, peaväravast me käruga sisse ei pääsenud, pidime tükk maad edasi kõndima, teise värava juures pidime ka käru hoiule andma. Nii et jah, pidime jalgsi Vana-Kreeka kantsi kaema vantsima. Rahvast oli muidugi murdu, eriti seisma ei saanud rahvasummas jääda, pidime vooluga edasi liikuma. Üleval mäe otsas põletas päike mõnusalt. Kõndisime tiiru ära ja vaatasime tähtsamad ehitised üle. Üsna ruttu läksin Mirteliga alla tagasi, sest kartsin, et ta saab muidu päikesepiste.
Kaunid pildid Akropolist:
Kuna õhtupoole läks pilvisemaks, siis ujuma ei jõudnudki, jalutasime niisama, nautisime päikeseloojangut ja käisime mängupargis. Meie ööbimiskoha lähedal oli hästi äge suur mänguplats, mis oli aiaga ümbritsetud. Seal oli palju erinevaid liumägesid ja kiikesid, igale vanusele midagi. Ühes nurgas oli ka välijõusaal täiskasvanutele.
.jpg)
Viimasel päeval läksime taas Ateena keskusesse seiklema, nautisime ilusat ilma ja kauneid vaateid. Leidsime vahva pargi, mille keskele oli end väike loomaaiake peitnud. Külastasime sõjamuuseumi, mis oli küllalt suur ja põnev. Nähes niipalju erinevaid relvi, läks Robert väga elevile ja korrutas aina: "Topeltlahe, topeltlahe!" Talle meeldivad sellised muuseumid väga. Seal oli ka vanu sõjamasinaid ja akropoli makett, kus oli näha, milline see kunagi oli jne Ühesõnaga väga äge muuseum. Väga mõnus, et erinevalt akropolist oli terve muuseum meie suure kaksikute käruga läbitav.
.jpg)
Peale muuseumikülastust plaanisime sööma minna, aga kahjuks oli siis just lõunaaeg, mõnusad söögikohad olid puupüsti täis. Jalutasime taas veidi suveniiributiikide vahel ringi, ostsin maitseaineid ja oliiviõli ning ühe mõnusa õhukese seeliku endale. Seejärel sõitsime bussiga tagasi Alimosse ja einestasime seal ühes vahvas söögikohas meie majutuse kõrval. Nimeks oli sellel O'Paris Blues Grill. Imehead toidud ja nii odav jälle. Pärastlõunal läksime viimast korda randa. Päevitasime ja suplesime, nii mõnus oli.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oli tore reis. Majutus oli avar ja mõnus, 120ruudune korter, 3 tuba, köök, 2 rõdu. Robert ja Mirtel magasid ühes toas suures voodis, meie Priiduga teises toas. Mihkel magas elutoas suurel nurgadiivanil. Kui tavaliselt ma võõras kohas hästi ei maga, siis seal magasin küll väga hästi. Hommikul ajas meid üles hoopis linnulaul. Üks kummaline lind (äkki kaelustuvi?) tegi sellist häält uh-huu, uh-huu. Nii kui silmad lahti, läksin rõdule võimlema. Mul sellin kiiks juba aastaid. Ükski hommik ei möödu ilma võimlemise ja joogata. Üks asi, mis mind soojadel maadel häirib, et seal pole tekke ja tekikotte. Ainult lina ja siis mingi voodikatte taoline asi. Mulle aga meeldib ikka korraliku tekiga magada.
Mere äärde, mänguväljakule ja randa oli meie korterist umbes kolmsada meetrit. Toidupood oli lähedal, kohvikud kõrval. Ateena kesklinna oli 8km, bussiga umbes pool tundi, lennujaama 32km, bussiga umbes tunnike sõitu.
Üldiselt on Kreeka väga mõnus, eriti meeldivad just ülilahked ja sõbralikud inimesed, muutud ise ka kohe lahkemaks. Robert ja Mirtel said muidugi kõige suurema tähelepanu osaliseks, eriti just Mirtel. Talle kõik naeratasid ja lehvitasid, võtsid sülle ja paitasid. Lõpuks oli ta sellest isegi veidi tüdinenud.
Linn oli veidi räpane, aga samas mõnus. Kuhu ka vaatasid, märkasid vähemalt ühte kassi, enamasti oli neid rohkem. Kassidele oli pandud kõnniteedele ja haljasaladele ka papist pesasi, kaussidesse süüa jne Üldse tundub, et kreeklased armastavad väga loomi, sest loomapoode oli iga nurga peal, isegi rohkem kui tavalisi toidupoode. Kindlasti tasub Ateenat külastada, mõnus kliima, ilusad rannad, kena vanalinn, ülihead toidud ja soodne väljas einestamine. Peatumiseks soovitan mereäärset korterit või hotelli (Alimos, Glyfada), siis saab lisaks linnamelule ka rannamõnusid nautida.
Kreeka võlus mind oma mõnusa kulgemise ja ülisõbralike inimestega. Kuidagi valitses seal selline mõnus vibe, autod parkisid, kuhu aga said, isegi bussipeatustesse. Samas kedagi ei näinud see häirivat, isegi bussijuhti mitte, kes pidi keset teed peatuma, kuna bussitaskus parkis auto. Kuigi minu arvamus Kreekast, et koguaeg kõikjal sirtakit (rahvatants) tantsitakse, ei osutunud tõeks, jättis see mõnus maa mulle kustumatu mälestuse, ja tunde, et tahaks tagasi...
.jpg)
Comments