Ille blogi

24. juuni 2019 Juba ammu või siis õigemini kogu elu on mind kummitanud üks mõte: kuidas leida sõpru? Ega ei saa ju minna kellegi juurde ja öelda, et hakkame sõpradeks. Väiksena veel. Või nagu Lotte filmis jänes Adalbert: "Palun ole minu sõber!" Võtan veel koogi ka kaasa ja... Ma ei teagi, kuhu ma välja jõuda tahan, aga alati kui ma lapseootele jään, siis kaovad ka sõbrad. See on nagu suurim õnn ja õnnetus korraga. Kas ma siis mitterasedana olen niivõrd erinev? Või kas need olid siis ikka õiged sõbrad?  Võibolla peaks alustama lasteaiast. Juba seal olin ma suurema ajast üksi, sest kuna olin (olen) suhteliselt uje ja taktitundeline, siis arvasin (ja arvan siiani), et ei sobi pealetükkiv olla. Ehk siis kui teised mängivad ja mind mängu ei kutsu, siis peale pressima ei hakka. Üks hea sõbranna mul lasteaias oli, aga tema kahjuks puudus väga palju, nii et enamaltjaolt olin ikkagi üksi. Lasteaias mulle seetõttu väga ei meeldinud, tihti luiskasin kodus, et kõht va

Oma varandusega emadepäeval Eile oli selline huvitav päev: Robertil täitus poolteist aastat ja minul sai läbi esimene pool rasedusest. Võib öelda, et raskem pool on muidugi ees. Millegipärast on mul tunne, et see rasedus nii lihtsalt ei lähe kui eelmine. Kui eelmise rasedusega hakkas kõhuke alles välja paistma umbes 25. nädala paiku ja oli ikka kuni lõpuni suhteliselt väike, siis praegu on juba paras pall ees ja varjata üha raskem.  Ah, et miks üldse varjata?  Ma ei tea isegi...samas võibolla sellepärast, et kui nii varakult juba kõht ees, siis kõik hakkavad pärima, et millal sünnitama lähed, aga tähtaeg on ju veel nii kaugel.... Kaalu on ka ikka kõvasti juurde tulnud - 8 kg, terve eelmise rasedusega võtsingi niipalju juurde, samas olin enne eelmist ootust 10 kg raskem, nii et hetkel veel vist väga hullu pole? Mul on kogemus ka väga suur olemisega. Nimelt kui Mihklit ootasin, olin suur nagu maakera, juurde võtsin 25+ kg. Õudsalt raske ja paha oli olla lõpuks. Üldse ei taha

Meie kodu Pea iga päev mõtlen, et võiks millestki konkreetsest kirjutada, aga kuna mõtteid on kogu aeg nii palju, siis midagi välja tuua on väga raske 😆 Näiteks viimasel ajal mõtlen jälle üha tihedamini, et tahaks maale elama. Ah et miks? Maja on ju olemas ja suur aed, aga...nii tahaks täielikku privaatsust ja et laps saaks oma päevaune ajal linnulaulu kuulata, mitte naabrite relakalõikamise taustal magada. Kunagi oli mu eluunistuseks maja äärelinnas ja aed ja koer ja kass. Nüüd on kõik see olemas, aga ikka pole nagu rahul. Suurema osa oma elust olen elanud korteris. Mäletan kunagi kui veel Tallinnas elasin, et kui suvi otsa olin maal täielikus vaikuses ja pimeduses maganud, siis ei jäänud algul üldse magama, sest liiklusmüra ja tänavalambid nii häirisid. Kevadeks olin sellega jälle nii harjunud, et algul ei osanud maal täielikus vaikuses magada. Jah, inimene harjub lõpuks kõigega, aga kas ikka peab? Nüüd, suurena on ju ometi võimalik ise omale elukoht valida? Vaade maja t