Ille blogi

Mina oma pisipõnnidega 15.12.2020 Foto: Eveliis photography Aasta, mis oli täis palju muret, aga ka ütlemata ilusaid hetki, on kohe läbi saamas. See koroonavärk on olnud jube tüütu ja vastik. Kui kevadel algul oli päris tore, et saab puhata ja perega koos olla, siis sügispimeduses ja mudases talvenukruses on see ikka päris tüütu. Mulle lihtsalt nii meeldivad inimesed ja suhtlemine. Väga raske on selline eraldatus. Ainuke koht, kus käia, on pood ja seal on nii tore inimesi näha. Arvan, et kui valida, kas üksindus või haigus, siis valiksin viimase. Meile kõigile on antud ju üks elu ja mina ei soovi küll, et nõme koroonakartus mult aasta või isegi rohkem varastaks. Elu tuleb ikka nautida🙂 Või nagu mu kadunud isa ütleks: "Kuniks elu!" Jah, siia aastasse mahtus ka mulle väga lähedase inimese - isa - surm, kelleta ma oma elu üldse ette ei kujutanud. Kuid loodus tühja kohta ei salli. Oktoobris sain 5ndat korda emaks, mil sündis minu armas tütar Mirtel. 2kuune Mirtel esimest korda b

22.11.2020 Müts maha kõikide emade ees, kellel väikese vanusevahega lapsed. Jube keeruline on see algus ikka, aga samas ei vahetaks ma seda millegi vastu. Kui üks öösel tissi otsas ja teine lihtsalt su otsas ronib või kui suurem väiksemat käest või jalast sikutab, siis mõtlen küll, et miks ometi? Või siis kui jälle pean hommikul kell 6 ajal ennast üles ajama. Samas on nii üliarmas kui Robert muudkui käib ja musitab, paitab Mirtelit ja nina peale piip teeb. Vahel panen Mirteli põrandale, siis Robert näitab talle oma autosid ja legosid. Mirtel igatahes uudistab huviga. Täna isegi naeratas Robertile. Üldse naeratas Mirtel esimest korda 5nädalaselt, siis kui emme nägusid tegi ja keelt näitas😛 03.11.2020 Robert & Mirtel 28.11.2020 Robert õega mängimas Vahepeal oli meie peres ka üks suurem sündmus: Robert sai 11.novembril 2aastaseks. Kui eelmise aasta Roberti sünnipäev oli päris suur ja ettevalmistamist küllaga (täpsemalt loe siit: https://illekas.blogspot.com/2019/11/roberti-sunnipaev