Kas alla anda või joobuda?
Aasta, mis oli täis palju muret, aga ka ütlemata ilusaid hetki, on kohe läbi saamas. See koroonavärk on olnud jube tüütu ja vastik. Kui kevadel algul oli päris tore, et saab puhata ja perega koos olla, siis sügispimeduses ja mudases talvenukruses on see ikka päris tüütu. Mulle lihtsalt nii meeldivad inimesed ja suhtlemine. Väga raske on selline eraldatus. Ainuke koht, kus käia, on pood ja seal on nii tore inimesi näha. Arvan, et kui valida, kas üksindus või haigus, siis valiksin viimase. Meile kõigile on antud ju üks elu ja mina ei soovi küll, et nõme koroonakartus mult aasta või isegi rohkem varastaks. Elu tuleb ikka nautida🙂 Või nagu mu kadunud isa ütleks: "Kuniks elu!"
Jah, siia aastasse mahtus ka mulle väga lähedase inimese - isa - surm, kelleta ma oma elu üldse ette ei kujutanud. Kuid loodus tühja kohta ei salli. Oktoobris sain 5ndat korda emaks, mil sündis minu armas tütar Mirtel.
Jõulutunnet ka üldse sellel aastal polnud. Tavaliselt on enne jõule hästi palju tööd, erinevaid esinemisi nii laste kui täiskasvanute pidudel. Siis kui jõulud ükskord jõuavad on mõnus rahulik ja see tekitabki jõulutunde. Selle aasta lõpp on aga kuidagi üksluine. Jõulud veetsime pereringis nii kodus kui ka maal. Jagasime palju kingitusi ja olime rõõmsad. Lapsed on ju alati rõõmsad. Nemad ei saa üldse aru, et midagi teistmoodi on. Kõige suurem rõõm on ju alati kingituste tegemine. Tegelikult meeldib mulle väga saada ka kinke, aga mulle on üsna raske kinki teha, kuna kingitus peab olema praktiline ja samas üllatav. Eelmisel aastal kinkisin perele Kreeka reisi, aga kahjuks jäi see koroona tõttu ära.
Kui igal aastal oleme ise pilte klõpsinud, siis sellel aastal mõtlesime perega fotosessioonile minna. Või siis täpsemini, mina mõtlesin. Teised lihtsalt olid nõus minuga kaasa tulema. Tegelikult on ju päris tore aastate pärast ilusaid pilte vaadata ja nostalgitseda, et kui ilus ja tore kõik oli. Enamasti ongi ju nii, et tagantjärele tundub kõik parem. Võiks aga rohkem rõõmu tunda sellest, mis on.
Siin rida klantspilte (fotod Eveliis photography):
Kas alla anda ja loobuda
või andestada ja joobuda...
Ei tea küll, kellele ma andestada võiksin, aga allaandmise tunnet tunnen küll tihti. Eriti kui Priit on tööl ja kogu majapidamine koos laste ja loomadega on minu õlul.
Tihti hommikul tõusen ja järgmine kord istun alles õhtul. Ärkame heal juhul 7 (enamasti varem), siis vaja lapsed toita ja mähkmed vahetada, siis tuli pliidi alla, siis jõuan ehk ise süüa. Peale söömist koristan köögi ja hakkan lõunasööki ette valmistama, siis õue lastega jalutama, enamasti poodi käruga. Peale õueskäiku vaja kõik Roberti õueriided puhtaks kloppida/kuivama panna, sest õhtul tahaks jälle õue minna. Koju jõudes hakkame lõunat sööma, siis koristan veidi ja lähen lapsi magama panema, mis võtab vahel tund aega. Kuni lapsed magavad, korjan mänguasjad kokku ja tõmban põranda tolmuimeja ja mopiga üle, panen pesu kuivama ja puud ahju valmis. Siis ärkab tavaliselt Robert. Varsti lähme õue, kella 17 ajal sööme õhtust ja koristan köögi. Siis veidi mängime, käime pesemas ja kella 20 ajal hakkame tuttu sättima. Umbes 21.00-21.30 jäävad mõlemad magama. Päeva jooksul pean veel Mirtelit imetama, kassi-koera toitma jne See on siis päevakava kui Priit tööl. Ühel õhtul, siis kui lapsed olin magama pannud, lihtsalt istusin diivanil ja sõna otseses mõttes õgisin komme. Vot selline on siis minu rekreatsioon.
Kuidas teie lõõgastute ja puhkate? Varemalt meeldis mulle nädalavahetustel ikka väljas käia või siis näiteks kodus veini juua ja filmi vaadata või kaarte mängida. Nüüd aga saab 24.veebruaril 3 aastat juba sellest kui pole alkoholi tarbinud. Ilmselt tuleb veel siia üks aasta otsa, kuna Mirtel ju rinnalaps. Võibolla imetan teda ka aasta ja kolm kuud nagu Robertitki? Samas Mirtel on nii hea magaja, et teda julgeks küll varsti koos vanaemaga jätta ja ise kuskile lõõgastuma minna. Kahjuks pole aga lähiajal ilmselt võimalik kuskile minna. Koroona möllab ja baaridki juba kümnest õhtul kinni. Ei tea, kuidas tänapäeval inimesed lõõgastuvad/pidutsevad?
Muidugi saab ju lõõgastuda ka näiteks metsarajal joostes, trenni tehes või lauamänge mängides. Neid kõiki teen aga niikuinii. Ma küll vahel mõtlen (viimasel ajal üha sagedamini), et tahaks ennast üles lüüa ja välja pidutsema minna ning heas seltskonnas vägijooke pruukida. Liiga kaua on juba kodus passitud😆
Mulle väga meeldivad inimesed, suhtlemine ja melu. Vanasti, kui veel Tallinnas elasin, käisin tihti vanalinnas jalutamas, sest nii mõnus on see inimeste sagin mu ümber. Üksinda mulle väga olla ei meeldi. Kui siis ainult vahel harva, natukene. Vajan inimesi nagu õhku. Haapsalus elades on aga kummaline see, et inimesed üldse väljas ei käi, istuvad oma pesades. Näiteks meie käime küll iga ilmaga 2x päevas õues jalutamas. Kui hommikuti on veel mõnda inimest näha, siis õhtuti on täielik vaikus. Tavaliselt jalutame uhkes üksinduses. Sain jõuluvanalt kingiks väikese kõlari, et saan vähemalt musa hakata laskma. Mulle kohe üldse ei meeldi vaikus. Haapsalu inimesed, kus te olete õhtuti? Nii tore kui inimesed vastu jalutaks jne Näeks mõnda tuttavat ja räägiks juttu. Sellest, et kellegagi koos veel jalutada võiks, võin vist ainult unistada. Igatahes kui keegi soovib meiega jalutama tulla, siis oleksin väga õnnelik. Ideaalis võiks sellel inimesel ka sama vanad laps(ed) olla. Meil on aias ka tore mänguväljak, kus saaks vahepeal mängida. Unistused võiks ju vahel täituda? Muidu on varsti nii, et lapsed kardavad kõiki võõraid, sest pole harjunud kellegagi peale oma pereliikmete suhtlema.
Mirtel kasvab ja kosub ka jõudsasti, 2kuuselt kaalus juba 7630g! ja pikkust oli 61cm. Nüüd kindlasti poole raskem kui sündides ja rohkemgi veel. Magab endiselt hästi, öösel sööb 2-3x ja magab edasi. Söömiseks tõstan enda kõrvale ja pärast oma võrekasse tagasi. Millegipärast kipub ta oma pöialt imema, lutti üldse ei taha. Kui luti suhu panen, siis hakkab seda närima, jutustama ja puristama. Kardan, et pöidlaimemisest on Mirtelit veel raskem võõrutada kui Robertit lutist. Luti võtad lihtsalt ära, aga pöidla? Kuidas saaks lapse lutti imema? Nõuandeid?
Vaikselt muutub Mirtel aina aktiivsemaks ja jutustab palju. 24. detsembril pööras Mirtel esimest korda kõhult seljale. Ta on nõus tükk aega rõõmsalt üksi mängima. Eriti mõnus on põrandal mähkimisalusel paljalt siputada. Kahjuks ainult koos Robertiga kahekesti ei julge neid teise tuppa väga jätta. Kui Robertil tuleb hellusehoog, siis hakkab Mirtelit paitama ja paneb oma pea talle kõhu või pea peale. Mirtel siis ägiseb Roberti raskuse all või hakkab nutma.
Robert võib talle ka mänguasju liiga aktiivselt näidates viga teha. Mis siis viga kui ainult Mirtel oleks: mängib üksi, magab hästi jne Robert seevastu oli täielik vastand samas vanuses. Kui üksi kodus olen, võtan Mirteli Babybjörn tooliga kööki kaasa ja panen laua peale. Siis saan näiteks süüa teha või ise süüa vms Nii hea asi ikka leiutatud: kerge kokku panna, tassida, lapsel seal mõnus lamada, kiikuda ja ringi vaadata. Eelmiste lastega pole mul sellist olnud. Täiesti asendamatu asi, eriti kui on vaja suurema põnniga tegeleda.
Uuelt aastalt ootan rohkem oma aega ja et saaks trenni teha, pingevaba pereelu, toredaid perereise, palju inimesi, kellega suhelda, häid lapsi, tervist, beebikooli tööd, muusikalisi esinemisi, laste sünnipäevade läbiviimisi, sooja suve jne
Luban, et uuel aastal püüan olla parem ja rahulikum, ei närvitse ja muretse nii palju, naeran ja naeratan rohkem, söön vähem magusat😀
Õnnelikku uut aastat!
Comments