Mirteli sünnilugu
Mirtel ei soovinud sündida täpselt õigel tähtajal, vaid pani ikka mu kannatuse põhjalikult proovile. Kes on last oodanud, need teavad, et lõpurase on väga raske olla ja kui veel üle ka läheb, siis on päris põrgu. Esilekutsumisele oleksin pidanud minema 9.oktoobril (reedel), siis oleks täis tiksunud 41+4 nädalat. Kolmapäeval (7.oktoobril) pidin minema Haapsallu koroonatesti tegema, aga kahjuks sinna ei jõudnudki. Tegelikult oli juba paar päeva selline tunne, et nüüd varsti on minek. Kõht oli kuidagi rohkem toonuses, limakork vaikselt eraldus ja millegipärast tekkisid kõrvetised. Samas ei julgenud ma enam midagi loota, sest umbes juba paar nädalat mõtlesin, et nüüd võiks minna. Õhtuti nagu hakkaski tihtipeale pihta, aga hommikuks vaibus kõik.
Teel haiglasse juhtus veel üks huvitav seik. Politseis äratas kahtlust varahommikul Tallinna poole kihutav must Chrysler ja meid peeti veidi enne Taeblat kinni. Õnneks pääsesime suulise hoiatusega.
ITK-sse jõudsime 6.05. Nii kahju oli oma kallitega hüvasti jätta, aga mis teha. Priit aitas veel asjad sisse tuua ja läinud ta oligi. Mind registreeriti ära ja suunati KTG-d tegema. Emakakokkutõmbeid tuvastas aparaat ainult 2. Samas läbivaatusel selgus, et avatus oli juba 6cm! ja emakakael lamenenud, seega mind ära ei saadetud, vaid saadeti hoopis sünnitustuppa. Enne veel tehti mulle koroonatest, mis polnud vastupidiselt minu ülisuurele kartusele üldsegi valus. Testi vastust saadeti mind ootama arsti tuppa, niikaua pidin ka maski kandma. Kuna eelmisel õhtul kodus polnud ma midagi söönud, sest mul olid kõrvetised, siis oli mul kõht kohutavalt tühi. Mõtlesin hirmuga, kuidas ma vastu pean? Õnneks olin müslibatoonid haiglasse kaasa võtnud, sain neid süüa. Lootsin muidugi, et ehk saan ka hommikusööki, aga sellest võisin ainult unistada...
Niisiis magamata ja näljasena viidi mind umbes 8 ajal üles sünnitusosakonda, kus pidin oma kompsudega koridoris istuma, sest palatit alles koristati. Koroonatest oli õnneks negatiivne, nii et maski tohtisin eest võtta. Tol päeval oli hästi palju sünnitajaid, nii et kõik palatid olid täis. Hooldaja ütles veel, et kui keegi peaks veel tulema, siis ei ole kuskile panna. Nii et populaarne kuupäev see seitsmes🙂
Umbes poole üheksa ajal tuli arst ja ütles, et avame veed ja hakkame sünnitama. Olin temaga nõus. Sinnamaani mul valud peaaegu puudusid, mõni üksik õrn ainult. Pärast vete avamist tulid aga mõne aja pärast uuesti ja muutusid peagi väga intensiivseks. Kõndisin palatis ringi, siis puhkasin veidi, aga valud ei lasknud kaua pikali olla. Laulsin "Nõialoitsu" https://www.youtube.com/watch?v=7AF1rA58if4 ja tegin puusadega kaheksaid. Tuhu ajal surusin mõlemad jalad vastu maad ja püüdsin valusid üle hingata, mis muutus üha keerulisemaks. Igatsesin väga ka oma lähedasi, ma polnud veel kordagi ilma toetava meheta sünnitanud, nii et väga raske oli ja kohutavalt valus. Vaatasin aknast välja ja nägin puul hüppavat oravat, kujutlesin, et see on minu kallis isa, kes on tulnud taevast mulle jõudu andma.
Üks hetk aga tundsin, et nüüd vist algavad pressid ja vajutasin hädaabi nuppu. Ämmakas tuli ruttu ja küsis, et kuidas ma sünnitada soovin. Kuna mulle sobis Roberti sünnitusasend, siis võtsin automaatselt selle: voodis vasaku külje peal, vasak jalg kõverdatud, parem jalg toetamas ämmaka puusale. Lõpp läks üsna ruttu, kuigi aeg tundus pikk, sest hästi valus oli ja algul tundus, et ta ei taha üldse edasi liikuda. Pidin ikka päris kõvasti punnitama. Tunne on sama nagu kõht oleks kinni ja punnitad kasvõi silmamunad pahempidi. Lõpp oli eriti valus, sest ühe pressiga jäi tal ilmselt pea peaaegu välja ja siis pidin järgmist ootama, et ta päris välja saada. Aga nagu öeldakse, et sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu..❤
Lõpp hea, kõik hea. Kell 11.27 pandi armas 4026grammine ja 53sentimeetrine beebsu mulle rinnale. See on kõige õnnelikum hetk üldse🥰 Õnneks on mul neid hetki olnud elus kokku viis. Piiga hakkas kohe jõuliselt rinda imema, nagu see oleks kõige iseenesestmõistetav tegevus. Kui kaalule pandi, siis kakas oma esimese kaka. Mina pääsesin väikese marrastuse ja paari ilupistega. Mis kõige toredam, mulle toodi ka lõunasöök, mille kohe alla kugistasin. Siis pidin umbes tunnike, poolteist veel lamama ja peale seda viidi meid ema-lapse palatisse.
Palatis sain oma tibukest imetleda, puhata ja imetada. Esimesel päeval küll vähem, sest beebsu oli ka väsinud ja vajas und. Teisel elupäeval oli ta aga põhimõtteliselt 12 tundi tissi otsas ja rinnad läksid supervalusaks. Aga kui tahta, et tibu ei nutaks, tuleb imetada, isegi läbi valu. Sünnitusmajas on suht raske muidugi puhata, sest titekisa on nii vali, eriti öösiti. Siis mõtlengi, et huvitav, mida need emmed küll teevad või siis täpsemalt, ei tee? Õnneks oli meil privaatpalat ja kisa häiris vähem. Kohe esimesel elupäeval sai Mirtel ka omale nime. Rahvastikuregistris on see toiming imelihtne. Nimi oli meil olemas juba suhteliselt algusest peale. Mirteli nimi käis läbi juba siis kui Robertit ootasin ja veel sugu ei teadnud. Mõtlesime, et sobiks hästi Mihkel ja Mirtel: peaaegu ühel päeval sündinud, üks 6. ja teine 7. oktoobril, 12aastase vahega.
Haiglas olime kokku 2 ööd. Teisel päeval oli kaalumine ja Mirtel oli natuke liiga palju kaalu kaotanud, umbes 5%. See pani mind väga muretsema, sest piima veel rindades polnud. Imetasin siis koguaeg edasi, sest lootsin, et nii tekib rutem piim. Kahjuks või õnneks otsustas Mirtel aga teisel ööl väga pikalt magada. Üritasin teda öösel äratada, aga täiesti mõttetu. Siis hakkasin mõtlema, et äkki ongi tegemist kuldmagajaga, sest Robert oli väga kehv magaja.
Reedel vaatas meid üle lastearst ja kõik oli õnneks korras, välja arvatud, et kuulmistesti ei läbinud. See pidi aga normaalne olema, et kõrvad on veel lootevõiet täis. Pidime uuesti kontrolli minema umbes nädala pärast. Saime rõõmustava teate, et saame koju. Sama seltskond, kes mind haiglasse viis, tuli ka järele. Esimene kohtumine oli selline, et tita nuttis ja Robert hakkas ka nutma. Nii kahju! Ta veidi pelgas seda uut ilmakodanikku. Õnneks on ta iga päevaga rohkem harjunud. Aga sellest juba järgmises postituses.
Mirtel on sünnikaalu poolest mu lastest teisel kohal. Kõige raskem oli Mihkel, 4265g, siis Mirtel, 4026g, Eliise kaalus 3914g, Robert 3695g ja esiklaps Cesilia 3600g. Kõik lapsed olen ilmale toonud loomulikul teel ja ilma igasuguste valuvaigistiteta.
Comments