Kõik teed on valla
Vahel mõtlen, et kas keegi mu heietusi lugeda ka viitsib🙈 Samas päevikut pidasin juba lapsena. Mulle lihtsalt nii meeldib kõik endast välja kirjutada, see on nagu puhastus või vabanemine. Nii vahva, et koguaeg midagi põnevat minu ümber toimub. On, millest kirjutada, meelde tuletada, meenutada ja mäletada.
Viimasel ajal tunnen, et kõik teed on valla. Kõik on võimalik, ole ainult ise valmis veidi pingutama ja panustama. Kahju, et ma paarkümmend aastat tagasi nii ei mõelnud. Siis ma olin hästi ebakindel. Nüüd tunnen, et julgen mõelda (enamasti veidi teistmoodi) ja ka valju häälega välja öelda. Nojah, vanemaid enam ju pole, kes manitseksid ja ette heidaksid. Saan elada ainult enda tõekspidamiste järgi, arvestades (vahel😀) muidugi oma kallite pereliikmetega.
Mis siis vahepeal põnevat on juhtunud? Eks elu veereb ikka oma rada mööda. Lapsed käisid kuni mai lõpuni lasteaias, või siis pigem olid kodus, paar päeva kuus käisid aias. See Roberti köha on ikka terve aasta häiriv olnud. Tal selline kiiks, et hästi kergest tuleb köha ja jääb venima, mitmeks nädalaks või kuuks. Muud mitte midagi pole, lihtsalt köhib ja köhib, nii päeval kui ööl. Peale märtsi lõpu Stockholmi reisi venis jälle köha pikale ja lasteaeda ei saanud. Ainuke asi, mis öist köha tal leevendab, on jalavann sinepipulbriga, peale mida määrin Hustagili vms talla alla ja rinnale. Huvitav, et Mirtelile Roberti haigused külge ei hakka, ta rohkem terve ja võiks vabalt lasteaias käia. Aga ta on ju nii pisi, ei raatsi viia. Ja siis veel see, et hommikune minek on tüütu, ning ega raha ka väga maksta ei taha. Meil nii, et on kohatasu, ja siis söögiraha päeva arvestusega. Kui kohal ei käi, maksad ainult kohatasu.
Ega me samas kodus passinud ka. Võtsin neid vaheldumisi või koos beebikooli kaasa. Nad nii tahavad ju tulla. Loodan, et Robert ja Mirtel ka järgmisel hooajal ikka beebikoolist huvitatud on. Mulle nii meeldib kui nad kaasas on, kuigi tundi on vahel raske läbi viia. Eks neil hakkab vaikselt juba igav. Robert saab ju 5 kuu pärast 5aastaseks ja Mirtel 4 kuu pärast 3seks. Polegi enam väikseid nunnupalle.😭
Huvitavamatest tegemistest võib veel välja tuua järjekordse lastega mängimise koolivaheaja Hestia Spaas. Nii vahva, et mind ikka ja jälle sinna kutsutakse. Nüüd on nii, et olen juba järgneva õppeaasta kõikideks koolivaheaegadeks sinna oodatud. Olen nii lõpmata tänulik ja õnnelik.🙏 Tundub, et miski nagu hoiaks mind siin maailmas.
Pärast pikka nädalat Hestias, käisin avatud kalasadamate päeval Leppneemes sadamas saarma maskotiks. See oli mu esimene kogemus maskotina. Peale 6 tundi kostüümis ringi patseerimist, lehvitamist, patsude ja nänni jagamist, mänge läbi viia ja kitarri mängida proovimist, lakkamatut poseerimist ja naeratamist (kuigi see välja ei paistnud), rahvasummas kukkuda kartmist ja lõputut pissihäda oli mu ainukeseks sooviks saarma pea otsast rebida, kostüüm seljast visata ja vabana (ning nii endana) kaugustesse kihutada.🤣
Mina maskotina Leppneeme sadamas avatud kalasadamate päeval (pildistas Sten-Ander Ojakallas):
Jah, see kostüüm ja pea polnud nii hullud, kui arvasin, pea oli seest väga ruumikas, õhupuudust ei tekkinud, kostüüm oli külmal kevadhommikul +3°C mõnusalt soe. Aga, selles liikuda oli ikkagi raske. Pea oli nii suur, et ma ei ulatunud väga silmakohtadest vaatama, piilusin pidevalt suuaugust, sest lapsed on ju väikesed, ma poleks neid püsti olles näinudki. Kuna nägemisraadius oli väga piiratud, siis kartsin koguaeg, et kõnnin millelegi või kellelegi otsa. Lastele mänge teha oli suht võimatu, just selle nägemise piiratuse tõttu. Kahjuks ka oma suurt trumpi, kitarri, ei saanud mängida, sest rihm ei ulatunud üle pea ja ümber. Jah, maskotiks olemise ülesandega sain enda arust hästi hakkama. Tatsasin aeglaselt ja kohmakalt ringi, lehvitasin, lasin julgematel enda kasukat paitada ja patsu lüüa, jagasin nänni ning lasin endast ja endaga sadu pilte teha... Sisimas tunnen aga, et see oli mu ande raiskamine. Oleksin hoopis tahtnud lastele seal ägedaid mänge teha, laulda, tantsida, meisterdada, teha õhupalliloomi või glitter tätoveeringuid. Usun, et maskotiks olemisega saaks igaüks hakkama, aga sellise energia ja mängudesse haaramisega vähesed.
Jah, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et ma ei vaja ühtegi kostüümi, et erinevates vanustes lapsi või täiskasvanuid end lõbusalt ja hästi tundma panna. Ükskõik, kuhu lähen, leian kõikjalt omale sõpru, kes silmade särades siiralt mängude ja laulude eest tänulikud on. Ja mina olen tänulik, et mind usaldatakse ja ikka oma pidudele kutsutakse!
Mais oli mitu toredat sündmust. Kaks neist viisid mind lapsepõlveradadele Sutlepasse. Kuigi sündinud ja kasvanud olen Tallinnas, siis kõik suved olen ju seal veetnud. Suhtlen sealt ühe vahva perega, kelle tee on toonud elama minu ema sünnikoju, Seffersi tallu. Sealne pereisa korraldas Sutlepas väga ägeda laada, kuhu mina olin lastega mängima kutsutud. Lisaks valmistasin ka müügiks küpsetisi: viineripirukaid, kaneelisaiu, Kirju koera kooki, pulgakooke. Veel meisterdasin kadakast kaelaehteid, kuhu tegin salvrätitrükki ja kirjutasin mõnusad sõnumid peale, aga neid keegi ei ostnud. Tõeliseks hitiks osutusid pulgakoogid, need tulevad mul hästi välja ka.😋
 |
Emadepäeval sain kokku oma õe perega. Käisime kõik koos ema-isa haual ja korrastasime seda. Tore oli kohtuda ja tunda, et vanemad on lähedal...
Kahjuks hetkel mind Sutlepaga midagi rohkem ei seo, sest Tooma talu ja maad, mille omanikuks saama pidin, on kõik mu vanima tütre valduses. Sellise asjade käiguga ma rahul ei ole ja seetõttu ei suhtle ka tütrega juba varsti pool aastat... Mulle lihtsalt üldse ebaõiglus, lubamine ja valetamine ei meeldi.
Mai algusse jäi ka emadepäeva tähistamine lasteaias. Nii vahva oli tätsikuid esimesel sellisel üritusel näha. Pidu toimus õues, oli väga kuum ilm. Pärast toimus lasteaia hoovis piknik, kus kõik said ühiselt kaasatoodud hõrgutisi maitsta. Mina tegin jälle pulgakooke ja viineripirukaid. Mõlemad said ruttu otsa.
Emadepäev lasteaias 12.mai 2023:
Mai teises pooles (16.-20.mai) lendasime Horvaatiasse, Dubrovnikusse. Eliise jäi koju loomi toitma. Nii vahva, et ta oli nõus seda tegema. Kui ta nüüd suve lõpus Tallinna kolib, siis ma ei kujuta küll ette, kes oleks nõus koera ja kassiga jamama ning lilli kastma. Võibolla enam ei saagi reisile minna😔 Filmi reisi kohta vaata siin:
Reis oli muidugi väga tore, nautisime Dubrovniku vanalinna, kaunist loodust, mägesid ja muidugi merd. Ööbisime lennujaama ja Dubrovniku vahel oleva tee ääres. Lennujaamast kesklinna oli umbes 20km, meie peatuspaik oli täpselt keskel, 10km kaugusel Mlinis. Millegipärast meeldib mulle alati pisut keskusest väljas ööbida, sest vastasel juhul mujale ei pruugi sattuda. Kui aga veidi kaugemal oled, siis saad ju seda ümbrust ka avastada jne
Mlini on igatahes väga äge koht. Eks ta üks turistide magnet ole, hästi palju hotelle ja söögikohti jne. Samas on kõik väikese jalutuskäigu kaugusel, ja jalutasime palju. Väikses kaubanduskeskuses olid ägedad poed ning söögikohas olid head pitsad. Läheduses oli vähemalt 3 ilusat randa, lisaks mõnus mereäärne pikk jalutusrada. Meelde jääb veel see, kui palju sai käru tassitud, ikka treppidest üles ja alla. Samas midagi ületamatut ka selles polnud. Käru on ikkagi hea abimees, juhul kui mõni tätsik ära väsib, või siis kottide vedamiseks. Samas ka Mirtel on näidanud, et jõuab päris pikki maid kõndida ja joosta, kärus ei püsi eriti enam. Kui, siis soovib pigem sülle. Nii ma siis tihti tassingi teda, ja Priit lükkab tühja kaksikute käru. Vahel soovib 4a Robert rohkem kärusse kui 2a Mirtel.
Esimesed päevad olid veidi vihmased, aga soojad. Viimased 2 päeva olid aga väga palavad. Sättisimegi nii, et algul käisime koledamate ilmadega linna avastamas ja viimastel päevadel rannas. Vaatamisväärsustest jõudsime külastada Dubrovniku vanalinna ja mehed käisid cable car'iga kõrgel mäe otsas sõjamuuseumis. Ööbimiskoha lähedal, imelise ranna läheduses olid suurte hotellide varemed, mis olid kannatada saanud Horvaatia iseseisvussõjas 90ndate esimesel poolel. Kuigi sõda võideti, ei suhtu horvaadid mässulistesse serblastesse siiani hästi. Neid võrreldakse venelastega. Sõja kohta küsides muutuvad horvaadid emotsionaalseks ja jutukaks. Teema on ikka nende jaoks veel väga valus ja värske. Inimesed on seal väga sõbralikud ja toredad. Võrreldes Barcelonaga, oskasid pea kõik üsna hästi inglise keelt. Toitudega oli veidi raske harjuda. Hästi palju selliseid rasvaseid-õliseid küpsetisi. Puuviljavalik oli mais veel väike. Hästi külm ja pikk kevad olla neil olnud. Turismihooaeg polnud veel õieti käima läinud. Ka meie villa Avantgardes polnud veel basseini vett lastud. Natuke kurb, sest basseini pärast see valitud sai. Ja hommikusöögi pärast ka, aga seegi oli kesine ja kohv üldse allapoole arvestust.
Aga samas olid need miinused pigem pisiasjad. Reisiga jäime ikka ülirahule ja tahaks juba veel. Kindlasti võiks kunagi veel Horvaatiat külastada. Need mäed ja helesinine meri olid ikka imelised.
Mai ja juuni on olnud ka üsna trallirohked. Ise külalise või publikuna küll kuskile väga ei satu, samas "pidudel" saan ikka korralikult käia. Minu jaoks ongi kõige parem pidu see, kui saan palju tegutseda, mängida ja kitarri saatel laulda. Muidu hakkaks nii igav. Isegi kui ma kuskile satun nii, et pole otseselt päeva- või mängujuht, võib mind peagi mänge organiseerimas või laulmas näha.
Juuni algul käisime lasteaia rühmaga Ranna rantšos lõpuüritusel. Mul oli muidugi jälle kitarr kaasas, et laulda. Oi, kui palju vahvaid ja armsaid loomi seal elab, üle 500... Ja perenaine, Ande Arula on ka ülitore ja suure südamega naine. Imestan, et kuidas ta kõike jaksab?
Ranna rantšos 5.juuni 2023. Robert muidugi kartis, aga Mirtel on tõeline loomade fänn nagu emmegi:
Juuni algul toimus ka beebikooli hooaja lõpupidu. Otsustasime jälle pikniku meie aias teha, vist juba kolmandat korda? Oli ilus ilm ja vahva pidu. Nii kahju, et väga paljudega me enam ei kohtu, sest kõik lähevad nii ruttu lasteaeda. Ja kui linna peal mõnda last paari-kolme või rohkema aasta pärast kohtad, siis ei tunne nad äragi. Õnneks on aga fotod, mis aitavad toredat kooskäidud aega meenutada. Meie vanim beebikooli lend lõpetas juba 6nda klassi...
Beebikooli lõpupiknik meie aias, 6.mai 2023 (pilgistas Reelika Ender)
Kuna meil aga reisipisik nii sees, ilmad kuumad ning Mihkel lõpetas 7nda klassi jälle ülitublilt, neljade ja viitega, ehk siis seitsme nelja ja üheksa viiega, siis otsustasime preemiaks Rootsi kruiisile (13.-15.juuni) minna. Mis sest, et alles paar kuud tagasi käisime, see reis on alati tore.
Filmi Rootsi reisi kohta näeb siit:
ja siit: https://youtube.com/shorts/utS4H8WrzqE?feature=share3
Kui viimastel aastatel oleme ainult sviitides ööbinud, siis seekord võtsime prooviks Harry perekajuti. Loomulikult lisasime sinna ka hommikusöögid ja õhtusöögi. Natuke pelgasime, et kuidas see kajut on jne, aga midagi väga hullu polnudki, lapsed jooksid mõlemas toas ja ronisid naride otsas, eriti meeldis neile ülemistes voodites olla. Suurim miinus, mis selle odavama kajutiga kaasas käib on külmkapi puudumine. Tavaliselt võtame ikka mingit jogurtit vms kaasa. Ja muidugi õlut ja siidrit peab ka soojana jooma.🤣 Kahjuks ei levi ka premium wifi seal, nii et mingi aeg pole võimalik netti kasutada. See tegi kõige rohkem tuska 14aastasele Mihklile.
Samas kajutis väga ei passinud ka, kõige rohkem veetsime aega ikka mängumaal. Kui eelmisel korral juba kaebasin üha kehvemaks muutuva mängude programmi üle lastele, siis seekord oli nagu veel kehvem. Lottet enam üldse polnud, Bruno tegi mänge ja näomaalinguid ning Mirteli suur lemmik hüljes Harry maskott ka ei käinud lapsi tervitamas. Ainult laeva peale tulles sai hüljes Harryle lehvitada. Ei tea, kas tohutu kokkuhoiupoliitika? Mängisin ise lastega seal peituskulli.😆 Tahaks hüüda, et palgake mind, olen parim!🙂 Samas odavalt pole ennast nõus kindlasti müüma...
Tantsimas ei viitsinud ka sellel korral käia, nautisime Priiduga õues päikeseloojangut, mis oli väga ilus. Öösel magasin üllatavalt hästi, kuigi vist igas voodis, sest käisin kordamööda laste kaisus. Kui nad magama jäid, siis liikusin jälle eraldi voodisse, et rohkem ruumi oleks.
Stockholmis liikusime sellel korral jalgsi, sest ilm oli väga ilus ja sadamast kesklinna on just mõnus jalutusteekond, näeb ja avastab rohkemgi, kui bussiga mööda kihutades. Poole tee pealt leidsime ühe ägeda ostukeskuse (https://www.faltoversten.se/), kus käisime McDonalds'is söömas ja pärast tagasitulles šoppamas. Seal olid kõik lahedad poed olemas: World of toys mänguasjapood, Lindex, Polarn O.Pyret, suur toidupood jt Kindlasti hakkan alati seal poes käima, sest see on mõnusam, väiksem ja kompaktsem kui Gallerian'i ostukeskus, kus tavaliselt käime.
Sealt liikusime edasi juba tuttavale Djurgardeni poolsaarele, kus asub arvestatav kogus muuseume. Seekord külastasime taas Vasa muuseumi. Kunagi oleme seal käinud, aga Roberti ja Mirteliga mitte. 4a Robert oli muidugi väga vaimustuses ja 2a Mirtelile meeldivad kõik asjad, mis Robertile.
Tagasi laevale jõudsime just õhtusöögiajaks. Erilised kiidusõnad Tallinki menüükoostajatele ja kokkadele, sest uus menüü ja õhtusöök olid tõeliselt head.😋 Eriti maitses mulle muidugi sushi.
Tagasi kodus olles ja kuumalaine ning põuaga rinda pistes otsutasime paari päeva pärast Lottemaale põrutada. No tegelikult tuli mõte juba nädalapäevad tagasi, aga siis polnud miski veel kindel. Pühapäeval oli Lottemaal leiutiste päev, mis tähendas seda, et leiutise ettenäitamisel sai laps tasuta sisse. Kui muidu oleksime maksnud pere peale 133€, siis nüüd maksime 45€. Perekaardi või Club One kaardiga saab pileti 21 euroga+parkimine 3€. Päris hea võit ju. Aga selleks pidi Mihkel 3 asja leiutama🤣 Kuna ta on nii nutikas, siis polnud probleemi.
Ilm oli muidugi superilus ja veidike liigagi soe. Lastele meeldis väga. Minu isiklik arvamus, et kõike on ühe korra jaoks liiga palju, mis tähendab muidugi seda, et järgmisel aastal tuleb jälle avastama minna🙂 Kõige rohkem jäi silma oma energilise ja ägeda iseloomuga kärbes Jaak. Ta räppis meile ühe loo ka😀 Ja muidugi oli etendus ülivahva, Mirtel ütles, et liiga lühike oli. Pean vist hakkama nendega rohkem teatris käima. Üliägedat lõpulugu etendusest filmisin ka veidi.
Ühesõnaga, Lottemaa elab järjekordsel hooajal mõnusat elu ja pole grammivõrdki kehvemaks muutunud, pigem ikka paremaks. Soovitan🙂
Külaskäik Lottemaale 18.juuni 2023:
Nii me siis elamegi. Peagi on ees ootamas jaanipäevatrall. Mina mängin lastega kahel õhtul erinevatel jaanituledel. Kõigepealt Kiili jaanitulel ja siis kohalikul Vedra jaanikul Linnamäe lähedal.
Juuli esimesel nädalavahetusel (8.juulil) plaanin oma sünnipäeva pidada. Kuigi õige päev on mul keset talve, 19.veebruaril, siis peo otsustasin just suvel koduaias pidada. Kõik on oodatud mõnusale suvetšillile. Plaanin kõike muidugi ise teha, alustades söökidest ja lõpetades laulu ning mängudega. Ootan siis üllatuskülalisi, kes haaraks ka pilli ja laseks mul puhata ning jalga keerutada (ilus oleks siiski enne teada anda).😀
 |
Comments