Ille blogi

Robert koos emme Pipiga 26.11.2019 Robert koos ühekuuse õepoja Steveniga 30.11.2019 Robert on nüüd suur ja mina hästi kurb kuidagi. Nii tahaks pisikest beebi-Robertit… Robert on väga palju muutunud ja arenenud, üks mis on aga jäänud, raske on ikka temaga. Viimastel päevadel isegi väga-väga raske. Kõik sai alguse sellest nõmedast kaitsesüstist, mille ta 14.nov sai. Järgmisel päeval tuli meganohu ja on siiani. Nii kahju, ta ei saa üldse läbi nina hingata ja see on kõik raskeks teinud, näiteks tissi ja luti imemise. Õhtuti on ta ka nii rahutu ja ei taha üldse tuttu jääda, koguaeg jaurab, laulan talle kõik beebikooli laulud ära ja kussutan süles jne Öösiti ka nutab ja jaurab ja ronib. Me ei saa üldse magada, nii väsinud juba. Kõige hullem on see öine meie otsas ronimine, koguaeg kardan, et kukub voodist alla. Proovin ju talle rinda ka vähem anda. Ideaalis tahtsin anda 1 aasta ja selle ma täitsin. Samas, kuidas lõpetada? Kas piisab ainult täispiimast või peab ikkagi segu and

Täna 23.45 täpselt õigel tähtajal, 11.11.2018, sündis Robert  🥰 See esimene aasta on ikka liiga ruttu läinud... On olnud väga raske aasta, sest Robert pole siiani väga hea magaja. Meelde jääb lõputu kärutamine, sest Robert magas ainult sõitvas kärus. Nüüd on hakanud ka seisvas kärus magama, kõik päevauned sünnist saati ikka õues. Samas on olnud imeline aasta koos üliarmsa nunnupalliga ❤ ️ Haigused pole väga kimbutanud, kui välja arvata 3 päeva palavik. Kikusid on 2, aga ülesse on varsti lisa tulemas  :) Saab veel rinda (koguaeg plaanin lõpetada, aga oma laiskusest pole viitsinud tegeleda), nii päeval kui öösel ikka 6-8 korda vähemalt. Sööb paljusid asju, väga ei meeldi hapud asjad: apelsinid, mandariinid, maasikad. Kuna siiani on saanud suht soola- ja suhkruvaba toitu, siis nüüd hakkame vaikselt ka neid proovima. Robertile meeldib puidust rongi klotse pulga otsa panna ja üldse igasugu selliste arendavate asjadega mängida. Nüüd mä

Nii jube ruttu on see aasta ikka läinud…väga raske aasta, aga samas ka kõige ilusam. Eks see raske läheb varsti meelest ja jääb meelde ainult parim, minu nunnupall – musipall - moosipall Robert. Ma ei jõua ära tänada ja mõelda, et KUI ÕNNELIK MA OLEN, et üks selline armas tegelane veel mu ellu tuli. On 9.novembri õhtu kui seda kirjutan. Homme, pühapäeval, plaanime Robertile suurt pidu, kutsutud on umbes 30 külalist, pidu toimub beebikooli ruumides. Kuidas läks, kirjutan edaspidi. Robert ja tema suur "1" Oi kui lõbus :) Robert on jälle selle 12nda elukuuga megalt arenenud. Umbes 15.oktoober õppis ta käputama, nüüd enam üldse ei rooma. Ainult käputades või siis mööda ääri või käimisraamiga. Paar päeva tagasi õpetasin teda trepist üles ronima ja nii ruttu õppis ära. Nüüd läheb nii kiiresti.. Õnneks on nüüd nii, et ei pea tal seljataga koguaeg turvama. Enam ta ei kuku siruli, vaid umbes nädalajagu läheb põlvili või kukutab end pepuli. Võib siis öelda, et nü