Ille blogi

Legod on ikka lemmikud, juba ehitab nendest ise ka Paar päeva tagasi sai Robert aasta ja viiekuuseks. Kui esimesel eluaastal tähistasime iga kuu minisünnipäeva, siis praegu suuremalt küll ei tähista, kuid siiski on vanast harjumusest kuidagi erilisem tunne. Kui esimesel eluaastal sai tohutult pilte tehtud, sest beebi püsis ju ühe koha peal ja väga huvitav oli ta erinevaid ilmeid pildile püüda, siis nüüd just väga tihti pole aega fotograafi mängida. Vahel avastan, et juba nädalaid on möödas ja uusi jäädvustusi polegi. Samas tuleb ju koguaeg midagi uut ja areng on niivõrd kiire, et kahju kui jäädvustada ei jõua. Pildid on ju nagu mälupildid. Kui enam ise ei mäleta, siis fotode abil saab möödunut meenutada. Ühesõnaga, kui hakkab kätte jõudma 11. kuupäev, siis on selge, et teen palju pilte 😊 Milleks need kindad veel? Viimane kuu on küll tohutult veninud. Võibolla sellepärast, et kõik on koguaeg kodus, välja arvatud Priit, kes iga 3 päeva tagant 24 tundi tööl on. Võibolla k

Täpselt 28.jaanuar tegin testi, tähtaeg on 28.september :) Kui keegi oleks 16aastase minu käest küsinud, mitut last ma endale sooviksin, siis vastus oleks olnud null. Kuna 5 ja pool aastat vanem õde oli hiljuti sünnitanud, siis olin väga teadlik, kui raske on titega hakkama saada: kuskile minna ei saa, kakased marlihunnikud on laeni ja pisike inimene vajab kogu su tähelepanu. Üheksakümnendate esimesel poolel oli üldse kõigega väga raske, raha oli vähe, süüa eriti polnud, asjadest rääkimata. Ah, mis ma vabandan, tegelikult pole ma kunagi olnud emalik tüüp. Võin seda ka nüüd, nelja järeltulija emana julgelt väita, sest oma lastele olen alati tahtnud rohkem sõbra eest olla. Mulle on alati meeldinud ennast ka pigem lapsena tunda, mängida ja lollusi teha 😊 Nojah, eks ma olen leidnud endale õige väljakutse ka elus, käin ju sünnipäevadel ja pidudel erinevate tegelaskujudena lapsi lõbustamas. See sobib mulle küll nagu rusikas silmaauku, sest mängimist naudin ma täiega, eriti meeldiva