Viies ja viimane: lõpuks jälle tüdruk

Täpselt 28.jaanuar tegin testi, tähtaeg on 28.september :)

Kui keegi oleks 16aastase minu käest küsinud, mitut last ma endale sooviksin, siis vastus oleks olnud null. Kuna 5 ja pool aastat vanem õde oli hiljuti sünnitanud, siis olin väga teadlik, kui raske on titega hakkama saada: kuskile minna ei saa, kakased marlihunnikud on laeni ja pisike inimene vajab kogu su tähelepanu. Üheksakümnendate esimesel poolel oli üldse kõigega väga raske, raha oli vähe, süüa eriti polnud, asjadest rääkimata. Ah, mis ma vabandan, tegelikult pole ma kunagi olnud emalik tüüp. Võin seda ka nüüd, nelja järeltulija emana julgelt väita, sest oma lastele olen alati tahtnud rohkem sõbra eest olla. Mulle on alati meeldinud ennast ka pigem lapsena tunda, mängida ja lollusi teha😊 Nojah, eks ma olen leidnud endale õige väljakutse ka elus, käin ju sünnipäevadel ja pidudel erinevate tegelaskujudena lapsi lõbustamas. See sobib mulle küll nagu rusikas silmaauku, sest mängimist naudin ma täiega, eriti meeldivad mulle igasugused õuemängud.

See väiksem olen mina, õe süles

Karm ema pole mulle kunagi olla meeldinud ja ilmselt ei hakka ma ka kunagi. Mulle meeldib nii, et kõik proovivad ja katsetavad ise kõike. Keelata ja käskida mulle ei meeldi. Loodan alati, et kõik on ise inimesed ja teevad õigeid valikuid. Kindlasti on see pärit mul enda lapsepõlvest, sest mul oli väga range lapsepõlv, midagi teha ei tohtinud, kõik pidi nööri mööda käima. Siis lubasingi endale, et mina selliseks ei hakka.

Kuna mind kasvatati väga rangelt, kuskil käia ei tohtinud, poistega sõbrustada oli keelatud, siis umbes 15aastaselt toimus suur pööre. Nimelt mu range isa kolis maale loomi pidama ja meie õega ja emaga jäime linna. Ema käis igal nädalavahetusel isa juures ja meile sai osaks suur vabadus. Või õigem oleks öelda vabanemine, priius vm… Igal pool sai käidud, kool sai pooleli jäetud, kõike proovitud ja elu põletatud. Kuulasin muuhulgas punki, rocki ja black metalit, suhtlesin punkarite, rokkarite ja satanistidega ning elasin moto „Live fast, die young, and leave a good-looking corpse“ järgi. Sellest elust saaks terve raamatu kirjutada, mida ma võibolla kunagi teengi, nii et põhjalikumalt ma siia peatuma ei jääks😉

37.keskkool 10.klass

Igatahes kõik lõppes ükspäev sellega, et ma oli 17aastane ja rase. Kuigi kõik oli käinud väga kähku, otsustasime lapse isaga leivad ühte kappi panna, teistmoodi ei kujutanud ettegi. Algas periood minu elus, mis oli tõeline katsumus. Sellest saaks jälle omaette raamatu kirjutada vist..

Väga noor ema

Õe 25. juubel, minul süles 1aastane Cesilia, kõrval õelaps

Ikka veel noor ema, 1,9aastase Cesiliaga, veidi enne lahkuminekut

Nojah, ma pole kunagi mõelnud või tahtnud, et kõik nii läheb nagu on läinud. Samas ei kahetse ma midagi. Esimese lapse isaga läksime lahku, sest olime nii noored ja ei osanud seda kõike hoida. Teise lapse isaga abiellusime uisapäisa kiirustades ja pikapeale avastasime, et oleme liiga sarnased, mõlemil oli tohutu esinemisvajadus. Lõpuks leidsin praeguse abikaasa, kellega sobime ideaalselt, täiendades teineteist. Kõige olulisemad on muidugi lapsed, kes on mulle väga palju andnud ja õpetanud. Olen lõpetanud laste kõrvalt 4 kooli: Täiskasvanute gümnaasiumi, kutsekooli raamatupidamise eriala, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia huvijuhtimise eriala, Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse magistriõppe. Võibolla poleks ma ilma lasteta seda kõike suutnud?

Minu 2 esimest lapseootust olid rasked, koguaeg oli paha olla ja oksendasin, sündisid tüdrukud. Kolmas rasedus oli veidi lihtsam, aga kaalus võtsin tohutult juurde, olin nagu maakera. Neljas rasedus oli kõige lihtsam, ei saanud arugi, et rase olin, kõht oli nii väike, et 7ndal kuul sain veel lastele sünnipäevadel tegelaskujusid mängida. Kolmas ja neljas sündisid poisid.

Praegune rasedus on olnud jälle raske. Terve teine raseduskuu oli väga paha olla ja et oksendamist vältida, pidin koguaeg sööma. Kaalu tuli esimeste kuudega juurde 6kg! Umbes sama palju tuli terve eelmise rasedusega kokku juurde. Nüüd kui kõige hullem on möödas ja teine trimester alanud, saan jälle natuke kergemini hingata ja toitumist jälgida. Loodan väga, et ikka väga palliks ei lähe… Sümptomite põhjal sünnib kindlasti tüdruk😊

Raske ja stressirohke on ka praegune aeg. Kõikjalt õhkub koroonahirmu. Ka üks tähtsamaid rasedusaegseid ultraheliuuringuid jäeti ära. Just täpselt alates sellest päevast tühistati, kui minul aeg oli. Kirjutasin haigekassasse ka kirja:

Oscar test: raseda hingerahu alus

Eesti Naistearstide Seltsi lehelt võib leida sünnieelse diagnostika juhendi, kus on kirjas, et rasedatele, kes jõuavad arsti, ämmaemanda või pereõe vastuvõtule raseduse I trimestril, tuleb võimaldada I trimestri kombineeritud sõeluuringut.* (https://www.ens.ee/ravijuhendid) Ehk siis lihtsamalt, kõigil rasedatel on õigus ultraheliuuringuks, mis määrab riski erinevatele kromosoomhaigustele. Uuring ei anna muidugi 100protsendilist kindlust, kuid on siiski oluliseks ja väga oodatavaks verstapostiks raseduse algstaadiumis. Annab see ju võimaluse saada esimene kontakt oma kõhubeebiga. Enamasti on see ka peresündmus, kus uuringule tuleb ka lapse isa või vanem õde/vend.

Olles ise 4 lapse ema, võin öelda, et see on väga tähtis sündmus. See on tärmin, peale mida võib juba julgemalt hingata ja oma rasedusest sugulastele teatada. Loomulikult on võimalus, et sõeluuringuga avastatakse kõrgem risk, mida on mul kahel korral juhtunud. Siis pakutakse alati võimalust täiendavateks analüüsideks.

Ootan hetkel oma 5ndat last. Ultraheli uuringu aeg oli reedeks (20.03.2020). Kolm tundi enne helistati ja teatati, et alates tänasest, seoses koroonaviiruse levikuga, ei toimu üle Eesti ühtegi taolist vastuvõttu. Pakuti aega maikuusse, kus on võimalik teha raseduse 20ndal nädalal looteanatoomia uuring. Kui peaks juhtuma kõige hullem ja siis midagi leitakse, on võimalik EV seaduste järgi rasedus katkestada 22. nädalani. Ilmselt on siis aga kõht juba suur ja varjata väga võimalik pole…

Olles väga murest murtud, hakkasin uurima erinevaid võimalusi oma hingerahu taastamiseks. Helistasin mitmesse erakliinikusse ja ühte sain tasulise aja mõne päeva pärast. Jah, lasen teha uuringu, millele peaks olema igal rasedal õigus, raha eest. Haigekassa peaks selle sellisel juhul kinni maksma?

Olen nõus, et COVID-19 on väga ohtlik viirus ja kõik suuremad haiglad peavad valmistuma halva stsenaariumi korral suure hulga haigete vastuvõtuks. Samas peaks siiski võimaldama rasedatele oodatavad uuringud, kasvõi erakliinikute abiga. Loomulikult peaks sellisel juhul haigekassa hüvitama ka kõik sellega seonduvad kulud, sest teadmatus on veel hullem. Kes kompenseerib oodatavad ja ärajäänud uuringud rasedatele?

*Alates 01.03.2016 on Eestis sünnieelse sõeluuringu standardprotokolliks kombineeritud sõeluuring, s.o I trimestril raseda seerumis määratavad markerid koos UH-uuringul määratavate markeritega kalkuleeritakse ühtseks riskihinnanguks ja naine saab vastuse raseduse 11.–13+6 rasedusnädalal UH spetsialisti juures. (https://www.ens.ee/ravijuhendid)

Õnneks sain Fertilitasse dr Laasiku juurde uuringuks aja. Pidin küll 87€ maksma, aga see oli seda väärt. Nägin oma pisikest ja sain teada, et kõik on korras. Arst ennustas ka, et ilmselt on tüdruk. Olin ise selles juba üsna kindel. Paar päeva enne sain teada, et haigekassa hakkab kõigile rasedatele, kellel Oscar test ära jäi, NIPT veretesti rahastama. Niisiis suundusin peale ultraheliuuringut ITK-sse veretesti andma, ise koguaeg hirmul, et kindlasti saan haiglatest koroona…

Testi tulemusi lubati alles 4-8 nädala pärast. Õnneks helistati aga juba nädal aega hiljem. 25. märtsil käisin analüüsi andmas ja 2. aprillil helistati ja kinnitati, et kõik on korras ja 100protsendiliselt sünnib tüdruk 😊

Minu printsess 13+2 nädalal

Robert saab omale väikese õe. Täitsa õudne mõelda mõnes mõttes. Ta on ju nii minu küljes kinni. Öösel pean magama ka nii, et olen tal hästi ligidal ja hingan näkku. Eks näis, kuidas see kõik läheb. Kindlasti on ka väga raske 2 väikesega. Mul enne kõik lapsed suurte vahedega, nüüd siis nii. Loomulikult oli see kõik niimoodi planeeritud, aga hirmutav ikka. Nii palju uusi asju on ka vaja. Saab hakata roosamannavahuseid asju ostma…, uut kahest käru oleks vaja ja turvahälli… Loodame väga, et Robert saab omale toreda kaaslase, kellega mängida❤️

Praeguse pesamunaga 04.04.2020

Mihkel ja Eliise olid külla väga üllatunud uudise peale, et saavad väikese õe. Eliise arvas, et ta ei julge kellelegi rääkida, nii piinlik on, et emal nii palju lapsi on. Mihkel tegi lihtsalt suured silmad, aga harjus ruttu mõttega ja hakkas jälle rääkima, mida ma kõike raseduse ajal teha ei tohi. Ta on lihtsalt nii ülihoolitsev poeg. Kõige vanem tütar Cesilia teadis juba ammu, kõige esimesena. Tema on küll väga õnnelik, et ta poeg Steven saab endast noorema tädi 😊

15 nädal

Minul endal on ka väga imelikud tunded. Kui Roberti üle olin juba raseduse algusest saati nii üliõnnelik, siis nüüd mitte. Ma ei teagi miks. Mul endal ka millegipärast veidi piinlik, et viienda lapse saan. Äkki see pole kuidagi kohane? Kui Robert muutis mind ilusaks ja kõhnaks ja lubas kõike teha, siis nüüd on vastupidi. Õnneks trenni saan ikka teha. Kõige lihtsam on muidugi Roberti uneajal jooks või kiirkõnd. Lihastrenni tegemiseks on raske aega leida, sest kui Robert on üleval, siis on see suht võimatu. Õnneks vahel saan ikka hantlitega ka vehkida. Lihased kindlasti kuskile päris ei kao, sest Robertit pean ikka pidevalt tassima ja temaga kükke tegema 😊 Loodan, et see sisemine ebakindlus läheb mööda ja ma leian enda sees jälle rahu.

Ülekõige ootan hetkel muidugi juba soojemaid ilmu, et saaks palju Robertiga õues olla. Õues on nii mõnus, aga mitte külma ja tuulega. Õnneks pole suvi enam kaugel. Tellisin aeda ka lehelt https://manguvaljakud.eu/e-pood/ mänguväljaku, mis peaks umbes nädala pärast jõudma, nii et rõõmu saab küllaga olema.