Ille blogi

20päevane Mirtel Esimesed nädalad on olnud õnnelikud, aga samas ka väga keerulised. Algul olin emotsionaalselt väga ebastabiilne: hakkasin iga asja peale nutma ja arvasin, et ei saa millegagi hakkama. Huvitav, et olen 5 last ilmale toonud, aga ikka tunnen ennast nii rumalana. Millegipärast osad nõksud, mida olen teiste peal kasutanud, üldse ei toimi ja samas on palju asju, mida pean juurde õppima. Võiks ju küll juba puusalt tulistada, aga ei😅  12päevane Näiteks kasvõi naba puhastamine. Esimese lapsega 24 aastat tagasi soovitati naba puhastada/desinfitseerida briljantrohelisega, järgmistega saialilletinktuuriga ja polnud mingit probleemi. Nüüd aga peab puhastama palja destilleeritud veega. Hakkasin siis ka usinalt puhastama ja pea iga mähkmevahetusega tõmbasin ka naba üle. Keegi polnud aga meelde tuletanud, et pärast peaks kuivatama ka ja Mirteli naba hakkas haisema. Nii armas pisike preili ja nii vastik mädahais. Õnneks sain veast aru, ostsin saialilletinktuuri ja sain naba korda. Nab

Mirtel vahetult peale sündi, 7.oktoober 2020 Mirtel ei soovinud sündida täpselt õigel tähtajal, vaid pani ikka mu kannatuse põhjalikult proovile. Kes on last oodanud, need teavad, et lõpurase on väga raske olla ja kui veel üle ka läheb, siis on päris põrgu. Esilekutsumisele oleksin pidanud minema 9.oktoobril (reedel), siis oleks täis tiksunud 41+4 nädalat. Kolmapäeval (7.oktoobril) pidin minema Haapsallu koroonatesti tegema, aga kahjuks sinna ei jõudnudki. Tegelikult oli juba paar päeva selline tunne, et nüüd varsti on minek. Kõht oli kuidagi rohkem toonuses, limakork vaikselt eraldus ja millegipärast tekkisid kõrvetised. Samas ei julgenud ma enam midagi loota, sest umbes juba paar nädalat mõtlesin, et nüüd võiks minna. Õhtuti nagu hakkaski tihtipeale pihta, aga hommikuks vaibus kõik.  Mirtel, 7.oktoober 2020 Teisipäev vastu kolmapäeva (7.okt), umbes kella kahe ajal öösel, ajasid mind üsna tugevad emakakokkutõmbed aga üles ja enam magama ei jäänudki, kuigi üritasin. Alates poole kolmes

Minu 5 ootust Nüüd tahaks küll sünnitama😏 Aitab küll! Eks ole rase oldud ja nauditud seda imelist tunnet juba küll. Nojah, olen ju oma elust umbes ühe kümnendiku rase olnud. Lihtne arvutus: 3 korda olen 42 nädalat kandnud, siis 40 nädalat ja nüüd juba 41, kokku 207 nädalat. Kui ühes aastas on umbes 52 nädalat, siis see teebki umbes 4 aastat. Aga hetkel veeren veel suure kõhuga ringi ja mõtlen igasugu imelikke mõtteid. Näiteks seda, et miks küll jälle nii kaua pean ootama? Robert sündis ju küll täpselt õigel tähtajal. Lootsin nii väga, et see viies sünnib hoopiski varem (tähtaeg oli 28. september). Minu kõige suurem õudusunenägu on olnud, et läheb jälle üle aja ja peab esilekutsumisele minema nagu 3 esimese rasedusega. Lisaks sellele, et kõik sõbrad ja tuttavad uurivad ja sellega olemise veelgi hullemaks teevad, on ju lõpp raske ka. Kuigi rasedused on mul ikkagi kõik suhteliselt kerged olnud. Ühtegi olulist kaebust pole ka selle rasedusega olnud: olen hästi palju liikunud ja trenni tei