Lamemaalase päevaraamat
Nädalad on läinud nagu lennates, viimasest blogipostitusest on juba hulk vett merre voolanud ja elu on üha pingelisemaks muutunud. Mina lihtsalt ei suuda ja ei taha enam mitte midagi koroonaviirusest kuulda. Kahjuks läheb aga kogu mu aur ikka sellest mõtlemisele. Küsimused, mis mu peas keerlevad: Miks sellest niipalju räägitakse? Kuidas see erineb teistest (rasketest) haigustest? Kellele see kasu toob? Miks seda ei ravita, kuigi ravimid on olemas? Miks kasutatakse Eestis nii tundlikke teste? Miks peab maskiga käima? Miks osad poed, söögikohad jne peavad seetõttu kinni olema? Kas sellest lockdownist on tõesti kasu? Kas ja kellele on kasulik majandus põhja lasta? Kuidas peaks ära elama need pered, kelle vanemad mõlemad teenindussektoris töötavad? Kas vandenõuteooriad on õiged? Kas tõesti tahetakse uut maailmakorda kehtestada ja inimesi haigusega allutada? Miks surutakse peale vaktsineerimist? Miks peavad vaktsineeritud ikka kandma maski jne? Miks ei soodustata pigem liikumist, tervislikke eluviise ja vitamiine? Miks ei soodustata positiivset mõtteviisi? Miks ei tooda igapäevases meediakajastuses välja tervenenute arvu haigestunute asemel? Millal muutub taas kõik endiseks? Veel umbes 100 samalaadset küsimust keerlevad mu peas. Kas ma üldse leian kunagi neile vastused? Ühte ma küll tean, mina vaktsineerida ja karta ei kavatse. Samas ei mõista ma hukka neid, kes seda teha soovivad. Mulle lihtsalt meeldivad vabad valikud. Elan täiel rinnal, liigun palju, söön vitamiine (tsinki, d-vitamiini, b-vitamiine, c- vitamiini ja magneesiumi) maski kannan nii harva kui võimalik (polegi ju kuskil käia, kõik on kinni), suhtlen inimestega ja olen positiivne. Katsugu see (või mõni muu) nõme haigus (ja sellest kasusaajad) mind murda.
Pisipõnnid kasvavad kõige meediamüra ja viiruste taustal ikka mühinal. Mõni päev hakkan neid vaadates lausa nutma. Alles see oli kui Robert oli beebi ja nüüd Mirtel ka juba nii suur ja asjalik. Mirtel on võrreldes Robertiga ikka hästi rahulik ja mõnus. Ta võib tükk aega üksi mängida. Enamasti on ta selili ja ise pöörama ei kipu. Kui aga talle meelde tuletan ja veidi aitan, siis pöörab kohe kõhuli ja mängib niimoodi tükk aega rahulikult. 20. märtsil hakkas ta hoopiski kõhult selili keerama. Nüüd peab ekstra ettevaatlik olema, et ta ennast kuskilt maha ei keeraks.
Mirtel naeratab ka palju ja on üldse heatujuline. Nutab suhteliselt harva. Vahel tüdineb oma mänguasjadest ja hakkab virisema.
Ainsaks probleemiks on ikkagi magamine, kuigi vähem kui Robertiga samas vanuses. Vahel tundub, et kõik hakkab toimima ja oleme päevakava paika saanud, kui tuleb järjekordne tagasilöök. On olnud päevi ja öid, kus ta magab 4-5 tundi järjest. Need on muidugi harukordsed, eriti just päevased magamised. Päeval meeldib talle enamasti 30-45 minuti pikkuseid unekesi teha. Siis on küll koguaeg selline tunne, et terve päev peab koguaeg kedagi magama panema. Ööd on suhteliselt normaalsed, kui välja arvata see, et ta sööb öösel umbes 3-4 korda ja hommikupoole ööd on vahel umbes tunnike üleval. Tõstan ta siis oma voodisse ja seal ta mängib oma asjadega ja vaatab kuulab voodikarusselli tulesid ja vilesid. Kui lõpuks virisema hakkab, siis annan rinda ja magab jälle edasi. Õnneks Robert selle jama peale tavaliselt üles ei ärka.
Mirtel ärkab hommikul kõige varem, umbes 6 ajal. Vahel harva magab ka 7ni. Siis üritame vaikselt voodist minema hiilida, et Robert ei ärkaks. Viimasel ajal see õnnestubki, Robert magab umbes 8ni. Tšillime siis kahekesti niikaua kui teised ärkavad. See on nii mõnus aeg: Mirtel asjatab oma mänguasjadega ja on rõõmus ja puhanud, peseme, võimleme ja jutustame. Tüdrukud saavad omavahel olla, ilma et keegi sakutaks, roniks, nõuaks, jonniks jne Mina söön hommikusöögi, joon kohvi ja vaatan mõnusalt Terevisiooni, ilma et keegi multikaid nõuaks. Kui Robert ärkab, siis hakkan talle süüa tegema ja muid tema soove täitma. Umbes 9 ajal on tätsu juba väga unine, siis peab hakkama mõtlema, kuhu teda magama panna. Tavaliselt hakkame siis õue sättima, sest värskes õhus liikuda on meeletult hea. Arvan, et lapsed peaksid ikka 2x päevas vähemalt õue saama. Kell 9.30 jõuame tavaliselt õue ja Mirtel jääb siis kohe magama. Jalutame veidi ja mängime aias. Vahel käime esimese uinaku ajal ka poes. Seda esimest und kipub Mirtel minuarust liiga pikalt magama. Mina aga tahan, et see oleks veidi lühem ja et ta jääks pikemasse unne koos Robertiga lõunaajal (et me saaks Priiduga natukenegi oma aega). Sel juhul peangi ta hiljemalt 11 ajal üles ajama. Vahel ärkab ta muidugi ise poole tunni möödudes. Uuesti lähen mõlemaid magama panema umbes 13 ajal. Robert õudsalt rähkleb ja jamab seal voodis, nii et mul on väga raske neid magama saada, vähemalt tund aega läheb magamapanemise peale. Vahel paneb issi Roberti magama ja siis läheb palju kiiremini. Mina mängin niikaua Mirteliga ja panen ta veidi hiljem tuttu või läheme õue käruga jooksma/jalutama, siis on vähemalt kindel, et magama jääb ja õues on nii mõnus. Käiks seal rohkemgi ja pikemalt, aga pole ju Robertit kuskile jätta. Unistan veel ka juba soojemast ilmast. See talv ja nüüd ka juba kevad on nii külmad, lumerohked ja porised olnud. Oleks juba soojem, saaks Mirteliga ka ärkveloleku ajal õues olla. Paar korda oleme olnud ja talle väga meeldis näiteks kiikuda.
Kuni lõunauinakuni läheb kõik kuidagi ladusalt, edasine on üks suur küsimärk. Üks on selge, et Robert magab umbes 1,5 tundi. Mirtel magab aga kuidas kunagi ja sellest sõltub edasine päevakava. Vahel magab ta ainult pool tundi ja hakkab vähkrema. Siis pean jälle talle tissi suhu panema, lutti ta ju ikka ei võta. Äkki ei hakkakski talle seda lutivärki enam õpetama? Peaaegu pool aastat oleme ilma hakkama saanud. Robertiga on jälle see jama, et ta on ikka täielik lutisõltlane, ise varsti 2,5aastane. Oleme isegi väikeseid edusamme teinud: päeval saame enamasti ilma lutita hakkama. Magamamineku ajal on aga ikka vaja.
Mina endale päeval asu endiselt ei anna: tiirlen ja pöörlen ja teen koguaeg midagi. Vahel mõtlen, et kaua ma niimoodi jaksan? Aga ega ma endale pikka arupidamist ei luba, sest koguaeg on vaja midagi teha ja igasugused erinevad tööd ootavad koguaeg oma aega. Nii et igav mul küll ei ole. Varsti lisanduvad veel aiatööd: kevadine riisumine, istutamine, niitmine jne Kes teeb, see jõuab? Igatahes siis kui lapsed päevaund teevad, pühendun mina maja koristamisele. Ma kohe üldse ei kannata kui asjad pole omal kohal, tolm katab lauda, köök on sassis, pudi on maas, peeglitel on sõrmejäljed jne Mina küll niimoodi rahulikult istuda ja lõdvestuda ei saa. Mõtlen alati, et teen ruttu ära, siis saan puhata...,aga alati ärkavad koristamise lõpus lapsed ja jälle algab kõik otsast peale. Peale päevaund mängime veidi toas ja siis läheme õue ja pärast seda sööme. Mirtel teeb õhtupoole õues veel ühe väikese uinaku. Siis ongi juba kell sealmaal, et hakkame varsti ööunne sättima. Enne seda pean veel muidugi õhtusöögijärgselt köögi koristama, pesu panema pesema, mustad õueriided puhastama, pesemas käima jne Ülepäeva teeme lastele ka vanni. Umbes 20.00 ajal lähen lapsi magama panema, umbes 21.00 ajal või veidi peale algab mul oma aeg. Või noh, mis oma aeg. Pesu vaja kuivama panna, nõudepesumasinast nõud välja võtta ja kindlasti on midagi veel teha. Umbes 22.00 ajal tahan ise magama minna, sest hommikuti 6 ajal äratus, aga enamasti see ei õnnestu. Õhtuti tavaliselt ka võimlen. Liitusin ju peale Mirteli sündi Kõhukliiniku programmiga ja olen juba umbes 5 kuud harjutusi teinud. Küll mitte iga päev, aga üsna tihti siiski. Kilod ei taha üldse enam kaduda. Või noh, ma pole julgenud paar viimast nädalat kaalule astuda. Nii kardan, et langen veel sügavamasse auku kui kaalunumbrit näen. Kuna viimasel ajal on niipalju pingeid õhus selle koroonajama pärast, siis lihtsalt tahaks süüa kogu aeg. Üritan ennast muidugi igal võimalusel liigutada: teen õues terrassil veidi trenni kui Mirtel magab ja Robert liivakastis mängib või käin käruga sörkimas. Mõned korrad olen ka päris üksi jooksmas käinud. Siis on küll selline linnu tunne, nii mõnus on joosta ilma kedagi ees lükkamata ja järel tõmbamata.
Kuna Mirtel ka õues kipub iga natukese aja tagant ärkama, siis ostsin Sleepytroll kärukiigutaja https://baltbaby.com/et/sleepytroll-tark-vankrikiigutaja-10509 Äkki nüüd saan pikemalt millegagi tegeleda?
Huvitav, mis selle söömisega lastel on? Robertil on ainult mingi paar kindlat asja, mida ta sööb. Lemmikuteks on aedoad tomatikastmes https://www.salvest.ee/tooted/lounatoidud/salvest-aedoad-tomatikastmes-530-g/ ja ahjus küpsetatud verikäkk. Veel sööb ta hästi Hesburgeri juustueinet koos friikatega ja kooke. Enamasti kui talle süüa tõstan, näiteks ahjukartuleid, porgandit ja liha, siis annab kohe taldriku tagasi ja nõuab kooki. Kusjuures varem sõi ahjujuurikaid paremini. Vahel paar porgandit või kartulitükki nokib, aga lihakraami kindlasti ei puuduta. Vahel tundub, et ta ongi taimetoitlane. Samas peale verikäki on ta nõus sööma vahelduva eduga kanafilee nagitsaid, grillvorsti, isetehtud kotlette ta väga ei armasta. Ka püreesuppi (lillkapsa, porgandi, porru või siis kõrvitsa) sööb ta hästi, selgeid suppe aga ei söö üldse. Huvitav, kuidas saaks ta liha või kala sööma? Kommi ja šokolaadi pole talle endiselt andnud, küpsist küll.
Mirtel pirtsutab ka lisatoiduga. Olen talle proovinud anda lillkapsa- ja kõrvitsapüreed, aga kumbki pole ahvatlust tekitanud. Natuke pareminu maitses porgandipüree. Varsti saab ta 6kuuseks ja seetõttu natuke mure ka, et mida ja kuidas? Lugesin, et mõni alustab söömishuvi tekitamiseks magusast. Proovingi nüüd talle hirsiputru mangopüreega hommikuti anda. Robertil oli suht samamoodi, et püreesid ei tahtnud ja hakkasingi talle näputoitu kohe pakkuma. Äkki peaks Mirteliga sama rada mööda minema? Ükspäev sõin pirni ja Mirtel lausa haaras selle mu käest ja hakkas ise lutsutama. Hetkel ta muidu näputoidust väga huvitatud pole. Eks pean siis ikka veidi ootama. Kaaluprobleemi ka ju nagunii pole. Mirtel kaalus 5kuuselt 10690g ja pikkust oli 69cm, nii et ta ikka päris mõnus pontšik ja ainult rinnapiimast.
Mirtel oskab juba maas veidi ringi liikuda. Lasen tal hästi palju põrandal puslematil kõhuli olla. Seal ta siis liigub igale poole, keerutab ümber oma telje ja lükkab ennast taha poole ja õige pisut ka edasi. Igatahes koguaeg avastan ta jälle palja põranda pealt. Pöörab rohkem kõhult seljale, aga mitte koguaeg. Ta on suhteliselt rahulik ja laisk, võib päris kaua omaette kas kõhuli või selili mängida. Ei ole tal kiiret nende pööramistega. Lemmikuks on muidugi paljalt olemine, aga see vist kõikide beebide lemmik. Robert sama vanalt oli rohkem ühe koha peal minu mäletamist mööda.
Roberti kõne areneb üsna jõudsalt, uusi sõnu lisandub pidevalt, kuigi enamik on ikka mittetavapärased. Igatahes seletab ta omas keeles päris palju. Õnneks meie saame aru, aga võõras võib küll hätta jääda. Näiteks, kas te saate aru: täts, uh, uh, uh või thutuu väähu või mamma dadaa thutuu või nenna khakhooku või issi uuu-uuu või eh-heh-hee kaks jne? Tõlked: Tahan telekast bussi ja laste multikat, auto kukkus auku, vanaema läks autoga ära, lähme vennaga õue, issi on päästekas tööl, emmega teisele korrusele tuttu. Vot sulle uut keeleteadlast😂
Robert ütleb sõnu (02.03.2021):
Kõik ülejäänud asjad tulevad ka Robertil iga päevaga paremini välja: kahvliga söömine, vahelduva eduga potti pissimine, pükste äravõtmine, trepist allaminek jne. Liiga hästi tuleb tal jooksurattaga sõitmine välja. Vahel sõidab nii kiiresti, et ei jõua järele. See on aga ohtlik, sest ta kipub väga autoteele ja teda eriti ei huvita, kas auto tuleb või mitte. Ta arvab, et tema on ka auto. Paar korda on ikka väga napikas olnud. Ükskord kui autovärav lahti oli ja Mihkel ta järele vaatama pidi, pani ta lihtsalt ajama. Mihkel läks õnnetult issi juurde, et Robert kadunud. Robert oli oma rattaga Männiku tee ristmikul, üks auto oli seisma jäänud ja proovis temaga jutule saada. Õnneks ta väga kaugele ei jõudnud ja Priit leidis ta kohe. Robert on üldse hästi energiline, nagu tulesäde. Ta ei karda ka kedagi. Mõnes mõttes on see hea, aga natuke raske ka ja väga väsitav.
Vahel mõtlen, et tegelikult peaks seda praegust hetke rohkem nautima, mitte liigselt kiirustama ja närvitsema. Lapsed on ju väikesed ja armsad nii lühikest aega. Kahe järjestikuse lapse saamine tundub üha enam toredam. Tundub, et juba praegu naudivad nad üksteise seltsi. Mirtel naeratab Robertile ja jälgib teda pidevalt. Robert ei ole varsti enam ilma oma tätsita nõus mitte midagi tegema. Koos peavad magama minema, tantsima, plaksutama jne Robertile meeldib veel oma pea panna Mirteli kõhule ja igal võimalusel kallistada. Kui Robert Mirtelile ükspäev süüa pakkus, siis tegi too kohe suu lahti. Nii et neil on ikka tugev side. Loodan, et see nii jääbki...
Comments