Perega koroonas: nagu tavaline külmetushaigus
Põdesime ka siis lõpuks terve perega selle koroona läbi. Millegipärast oli mul juba viimased paar kuud selline tunne, et raudselt veebruaris jääme haigeks. Mul on see igaaastane tax, et just oma sünnipäeva paiku haigestun, ja ei vedanud seegi kord mu intuitsioon alt. Viiruse tõi Mihkel koolist, ehk siis tema haigestus meie perest esimesena. Tal läks suhteliselt lihtsalt, üks päev oli kehvem olla, väike palavik ja magas kogu aeg, siis juba parem. Väike köha oli ka. Mihklil oli see imelik asi, et ta oksendas paar korda. Teistel kellelgi seda ette ei tulnud. Kiirtest näitas teisel päeval positiivset ja pcr kinnitas seda.
Järgmisena jäi haigeks Priit. Tal nii kergelt ei läinud: 3 päeva oli kõrget palavikku + 2 päeva veidi madalamat ja kurguvalu, üleüldine nõrkus. Siis kui Priit juba haige oli, käisin mina veel 7km suusatamas. Arvasin, et ma jälle haigeks ei jää, nagu novembriski, kui Eliise sai positiivse tulemuse ja meile kellelegi külge ei hakanud. Priit on muideks ka vaktsineeritud.
Mis saab olla hullem haigetest vanematest, kelle lapsed on terved ja energilised? No igatahes peale Priidu haigestumist järgmisel päeval ma veel toimetasin, koristasin, tegin süüa, tegelesin lastega, käisin poes. Samas tundsin, et ega õige asi pole. Selline väsimuse tunne oli ikka peal. Aga ma ei teinud sellest väga välja, sest kes siis oleks kõiki neid asju teinud? Millalgi peale lõunat kraadisin, ja oligi 37,5° palavikku. Selline palavik jäi mul 24 tunniks ja oi, kuidas väsitas ja muutis nõrgaks. Tahtsin ainult pikali olla. Veidi oli ka nohu ja lihasvalu. Kõige häirivam oli see, et umbes nädal hiljem kadus mul paariks päevaks lõhnataju ära. Mina, kes ma olen ülitundliku haistmismeelega, ei tundnud ühel hetkel enam ühtegi lõhna. Proovisin kõike nuusutada, eeterlikke õlisid, maitseaineid, šampoone jne Nina juba kipitas, aga lõhnu ei tundnud. Süüa ka enam ei tahtnud, sest ilma lõhnameeleta on sama nagu saepuru süüa. Õnneks taastus mu tundlik haistmismeel ruttu.
Peale mind tõusis Robertil öösel palavik, ja ikka korralik, pea 39° Pidime palavikualandajat andma, mis võttis tal palaviku nii umbes 37,7° peale. Nii pendeldas tal see palavik päris pikalt, 5-6 päeva. Ja samuti oli tal megasuur köha. Olime väga mures. Palavik ei tahtnud üldse järele anda. Õnneks 6ndal päeval saime palaviku lõpuks alla. Ise oli ta suht energiline ikka ja jooksis ringi. Ainult kui palavik üle 38° läks, siis enam väga ei jooksnud. Öösel tulid tal pidevalt köhahood ja siis ta tahtis juua. Nii raske oli meil enda haiguste kõrvalt veel Robertiga öösel jamada.
Mirtel pidas suht kaua vastu, kuna aga kodus oli vist viiruskoormus nii suur, siis ei jätnud haigus ka teda puutumata. Õnneks kulges tal see sama kergelt kui mul, 24 tundi oli 37,5° ja väike nohu. Mirtel oli haigena muidugi öösel ainult rinna otsas, nii läbi võttis. Olin ju ise alles toibumas ja pidin kõik oma elumahlad talle ohverdama. No õnneks jäin ellu ja arvan, et suutsin tal ka olemise kergemaks muuta. Rinnapiim on ju parim, eriti haigena.
Kõige imelikum on see, et lõpuks sai positiivse testitulemuse (pcr) ka Eliise, kuigi alles 3 kuud tagasi novembris ta ju põdes. Kusjuures, siis oli tal ka palavik, seekord läks tal aga eriti kergelt, palavikku polnud, paha olla ka väga mitte, ainult veidike nohu. Tea kas need viirustüved siis ikka nii erinevad, et nii ruttu jäi uuesti? Muud seletust sellele mina anda ei oska.
Kuidas me siis ravisime? Nagu ikka viirushaiguseid, tarbisime ohtralt vedelikke: teed, mahla, vett. Kellel palavik läks üle 38,5, sai palavikualandajat, kas paracetamoli või ibuprofeni. Robertil aitas palaviku alla hästi Nurofen (ibuprofenipõhine), paracetamol alla ei võtnud. Ise võtsin mõned paracetamolid, siis kui palavikku enam polnud, lihasvalude vastu. Aitas hästi. Robert sai lisaks ka köharohtu, Prospani, ja tegime ka inhalaatoriga auru + Hustagil salv rinnale, seljale ja varvaste vahele. Meie võtsime Priiduga ka kurikuulsat ussirohtu, Ivermectini, aga ma ei oska öelda kas see muutis midagi, võrdlusmoment ju puudub. Vähemalt parasiitidest saime lahti😀
Kõige rohkem häiris selle haiguse juures see, et samal ajal pidi lastega tegelema, ei saanud kedagi appi ka kutsuda. Kui "tavalise" haigusega oleks näiteks vanaema saanud appi tulla, siis koroona on ju nagu katk, keegi maja lähedale tulla ei julge. Nii tahaks, et kaoks juba ära see totakas mull, et see oleks nagu miski surmahaigus. Ja et ei peaks niikaua kodus passima, kuigi sümptomeid pole. "Tavalise" haigusega otsustad ju ise, millal terve oled ja õue/poodi/tööle/külla võid minna. Õnneks saame nüüd jälle kohvikusse, spaasse ja igale poole. Plaanimegi järgmisel nädalal Pärnusse Terviseparadiisi minna.
Ütleme nii, et meie perest keegi selle haiguse kartuses vaktsineerima küll ei jookseks. Pole midagi hullu, tavaline külmetushaigus. Meie igatahes ei karda ja soovime tagasi endist murevaba elu. Kordan ikka ja jälle, kes kardab vaktsineerigu või istugu kodus, aga ärgu tulgu normaalsete tervete inimeste elu ära rikkuma.
Me oleme terved🙂(10.02.2022):
Mis siis veel vahepeal põnevat juhtunud on? Olen tohutult nutnud ja kurvastanud, sest mul pole enam vanemaid, olen olnud sügavalt pettunud enda ões ja emas päranditeemadel ning lõpuks olen siiski megaõnnelik olnud, sest mind on õnnistatud nii säravate ja armaste lastega ja imeliste sõpradega. Olen hästi palju aega veetnud oma vanima tütre Cesiliaga ja tema poja Steveniga. Nad on käinud meil mängimas ja ükskord käisime kõik koos issi töö juures suuri päästeautosi vaatamas.
Minu 4 ja tütre 1 
Kui Priit Tallinnas tervisekontrollis käis, siis läksime ka kaasa ja veetsime koos Cesilia, Roberti ja Mirteliga toreda päeva Ülemiste keskuses.
Oleme nautinud palju talvemõnusid: suusatanud, kelgutanud ja lund kühveldanud. Selline lumine talv oli vist küll viimati minu lapsepõlves. Vähemalt lastel on lõbus olnud ja suusatada, kelgutada on ka väga tore olnud. Mõni talv peaaegu ei olegi ju lund. Nüüd on aga sellest lumest ja just libedusest nii kõrini. Õues ei saa üldse käia. Mirtel astub ühe sammu ja siis jälle kukub. Nii tahaks juba kevadet ja lume- ning jäävaba maapinda.
Enne haigust... Tartu rahu aastapäeval Haapsalu vabadussamba juures 02.02.2022Mirtel on juba nii suureks ja toredaks tüdrukuks kasvanud. Aga ta on ikka jube kange plika ka, vist kangem veel kui mina. Kui midagi ei saa või ei tehta nii kui tema tahab, siis hakkab kohe kõva häälega röökima. Näiteks ükspäev läksime aeda. Mõtlesin, et lähme aia taha kõnniteele, et seal äkki nii libe pole. Võtsin Mirteli sülle, poolel teel hakkas röökima. Enne järele ei jätnud kui aias tagasi. Tuli välja, et preili soovis hoopis kiikuda. Pärast hakkasime tuppa minema, jälle röögib. Tema soovis hoopis lumehanges istuda ja paljakäsi lund patsutada.
Hommikul ärkavad pisipõnnid umbes 7.30 ajal, lõunaunne jäävad umbes 13.30. Mirtel magab päeval umbes paar tundi, Robert ei taha üldse jääda ja magab umbes 30 minutit, vahel harva rohkem. Vahel üldse päeval ei magagi. Õhtul lähevad magama umbes 20.30. Mirtel jääb paremini magama, Robertiga läheb kauem. Mirtel saab veel ikka rinda, päeval ühe korra, enne päevaund, öösel ikka mitu korda. Haiguse ajal magaski ainult rinna otsas. Ta on minu lastest kõige kauem rinda saanud. Robert sai 1a ja 3 kuud, ülejäänud 3 last umbes 8 kuud. Ega ma teagi, kuidas lõpetada. Koguaeg tuleb ju midagi ette ka, näiteks nüüd see haigus. Siis ma ei raatsi ju loovutama hakata.
Veidi vahel juba Robert ja Mirtel müravad koos või ajavad üksteist taga. Nad on nii üksteisega harjunud, tahavad igalpool koos olla ja matkivad palju teineteist. Eks Mirtel õpib kõike kiiremini tegema kui Robert omal ajal, sest eeskuju on ju ees. Ja väiksem tahab ju kõike, mida suuremgi. Robert tirib Mirtelilt muidugi kogu aeg asju ära, siis on kisa lahti. Mirtel oskab ju üksi ka mängida, vahel pusib tükk aega mingi asja kallal. Ükspäev proovis mingi 10 minutit Eliise sokke omale jalga saada. Robertil sellist püsivust pole kunagi olnud ta on ikka nagu tulesäde. Mirtelile meeldib ka erinevalt Robertist väga kappe sorteerida. Ta võib tundide viisi niimoodi asju välja võtta ja ühest kohast teise tõsta.
Rääkima pole Mirtel veel hakanud, mõned üksikud sõnad ainult. Loodame, et ta hakkab ikka varem kui Robert. Robert hakkas korralikult rääkima alle 2a ja 8kuuselt, kui luti ära lõpetasime. Samas Mirtelil pole kunagi lutti olnud, rääkima ikka ei hakka. No vara ka vist veel.
Oleme ka beebikoolis käinud. Kasutan alati võimalust neid kaasa võtta, kui terved on. Peavad ju harjuma ikka teiste lastega.
Kodus tantsime ja kuulame palju muusikat. Meie kõigi lemmikbänd on kodumaine Mandoterror. Kui see mängima hakkab, siis kõigil hakkavad pead käima ja joostakse teleka ette tantsupõrandale. Robertile sai isegi trummikomplekt ostetud, et saaks trumme kaasa lüüa.
Mirtel on hästi julge ka, ega Robertki arg pole. Aga kui Robert pelgas väiksemana uusi asju, siis Mirtel küll midagi ei karda vist. Näiteks meile tuli üks pere esimest korda külla, Mirtel võttis pereisal käest kinni ja tõmbas tantsima. Nii vahva!
Vot sellised lood siinpool sood😄
Tiina soovis ka blogisse🐕
Comments