Kust ammutada jõudu?
.jpg)
Minu argipäev praegu🥰 18.03.2022Oh, emad ja naised, kuidas te küll hakkama saate? Lapsi muudkui riburada mööda tuleb, aga ikka naeratate ja olete rahulikud ja nunnud. Kus te ammutate selle jõu? Mis on teie saladus ja nipid? Kuidas olla korraga hea ema, kaunis naine, ideaalne abikaasa? Lisaks veel kõik need muud rollid: kokk, koristaja, kasvataja, beebikooli õpetaja, vanaema, muusik, blogger, koera hooldaja ja dresseerija, poliitik, laste sünnipäevade korraldaja, õhtujuht, aednik jne Mul on küll tunne, et see koorem on liiga ränk ja mina enam ei jaksa.
Mõned minu rollid:
(1).jpg)
poliitik... 
Pealegi on ööd magamata, sest Mirtel nõuab ikka öö läbi rinda ja mina olen sellest niiiiii väsinud ja enam ei taha. Kui enne mõtlesin heldimusega, et viimane laps ja viimane imetamine, siis vot nüüd on see punkt, kus ma enam lihtsalt ei jaksa. Oleks veel, et annaks ühe korra enne magamaminekut ja siis ta magaks hommikuni, aga ei. Ikka on vaja iga natukese aja tagant virisema hakata. Olen proovinud küll paitada, aga virin muutub siis üha nõudlikumaks. Ei tea, miks 2 viimast last on olnud sellised, kes üldse asu ei anna, ka öösel mitte. No õnneks Robert nüüd vähemalt enam vähem magab. Kuigi ta peab jälle hirmus külje alla pugema, et ikka võimalikult ebamugav oleks. Tihti on nii, et Mirtel on just peale järjekordset tissitamist uinunud ja mina ka, siis hakkab Robert siplema või nõuab koer väljalaskmist. Nii ma siis ei saagi magada... Huvitav, et 3 vanemat last küll sellised kaisukad polnud. Rinda said nad kõik umbes 8 kuud, pärast seda harjutasin lutipudeliga, ja ei mingit probleemi, magasid oma voodis. Aga nüüd, mõlemad kaisus. See tohutult väsitab ja tänu sellele ei jõua ma ka kõiki teisi ülevaltoodud rolle korralikult täita.
Kui Mirtel sai 1a ja 5kuuseks, panin kirja sellised read:
Mirtel sai 7.märtsil juba 1a ja 5kuuseks. Aasta tagasi oli meil nunnu pontšik, kellest on nüüd armas ja tegus preili sirgunud. Jah, just tegus on nii õige sõna tema kohta. Ta on lihtsalt nii asjalik oma toimetustega. Kui Robert on alati olnud selline hulljulge ja pöörane tegutseja, siis Mirtel on kaalutlev, mõistlik ja rahulik, kuigi samas ka väga kange. Ta võib tükk aega millegagi süvenenult mängida: nukkude, legode, autode, klotsidega või siis raamatut vaadata ja niisama asju sorteerida. Kui keegi aga midagi talt ära kisub, hakkab jonnima. Hambaid on tal suus 7, üleval 4 ja all 3. Silmad on ikka sinised ja helepruunid juuksed kergelt lokkis. Mirtel saab veel rinda ja magab öösel kehvasti, päeval paremini, umbes 2,5 tundi. Sõnadest ütleb aitäh ja da-daa, ülejäänud jutud räägib oma keeles. Julgust on tal palju, istub kohe kõigile sülle ja ei võõrasta. Tantsida meeldib talle ka.
Kahjuks on tal aga koguaeg segaja seljas, Robert, kes ei püsi ju pudeliski paigal. Vahel hommikul hiilime koos teiste kõrvalt minema, siis saab Mirtel veel enne Roberti ärkamist natuke rahulikult mängida. Samas on ikkagi tore, et Robert veel lasteaias ei käi ja nad saavad hästi palju koos olla. Vahel on juba märgata nende omavahelist müramist ja mängimist. Seda on nii armas vaadata. Enamasti on aga nii, et üks võtab teiselt asju ära, enamasti Robert. Kuid vahel on ka nii juhtunud, et Mirtel kiusab Robertit ja ajab teda taga.
Mirtel ärkab hommikul umbes kella 7 paiku, siis sööb putru ja mängime veidi. Robert ärkab umbes tunnike hiljem ja sööb hommikuhelbeid. Huvitav, et Mirtel ärkab alati vaikselt ja vaatab uniselt ringi, Robert aga enamasti nutuga. Mulle muidugi meeldiks, et mõlemad veidi kauem magaks, et saaks üksi vaikselt minema hiilida, rahulikult võimelda, kohvi juua ja lehte lugeda, aga ei, tavaliselt see ei õnnestu. Nii ma siis teengi seda kõike, heal juhul ühe lapsega koos😆
Kõrvuti tuduvad need kaks alati kõige paremini😍 22.03.2022
Päevad on millegipärast nii lühikesed, hommikul ärkame ja varsti juba magamisaeg, mitte midagi tehtud ei jõua, isegi istuda pole mul väga aega, koguaeg keerlen ja pöörlen. Kõige rohkem läheb aega koristamise peale. Söögiaegu on meil 3, peale mida on köök nagu kõige hullem õudusunenägu😃 Selle jama koristamiseks, mis on ühtlase kihina lauale, toolidele ja põrandale määritud, läheb pool tundi vähemalt. Siis kui lapsed ülakorrusel magavad, tõmban ka ülejäänud maja tolmuimejaga üle. Peale seda teen tavaliselt trenni, käin jooksmas või teen hantlitega kardio- või jõutrenni, enamasti nende mixi. Tavaliselt ärkab Robert juba siis kui koristan, siis ta vaatab vaikselt telekat. Mirtel magab päeval enamasti kauem, kuigi umbes iga 45 minuti järel peab teda uuesti unne suigutama. Meil on üleval toas käru, kuhu ta paneme, kui virgub. Seda hea kõigutamas käia, enamasti jääb ta ruttu uuesti tuttu.
Kui mul trenn tehtud, ärkab enamasti ka Mirtel ja hakkab kogu trall jälle pihta: potitamine, söömine, koristamine, õueminek, liivaste riiete kloppimine, jälle veidi koristamine jne Vahepeal peab veel koeraga ka tegelema, milleks mul aega napib. Ja veel napib aega aiatöödeks, asjade sorteerimiseks, poeskäimiseks, uue saunamaja sättimiseks, kitarrimänguks ja laulmiseks jne. Lihtsalt liiga palju on kogu aeg tegemist. Õhtul vajun voodisse, et varavalges taas alustada.
Aga samas poleks ma nõus loobuma näiteks puhtast majast või trennitegemisest, sest mustuses lähen ma närviliseks ja trenn annab mulle kogu selle jõu, et üldse vastu pidada. Pool tundi metsajooksu klapid peas annab tohutult meeldiva laengu ja lõõgastab meeli.
Kahju, et koguaeg on nii raske, et nautida hetke nagu ei jõuagi. Vahel mõtlen, et võibolla praegu ongi need kõige ilusamad ajad, lapsed on väiksed ja nunnud ning ühised ettevõtmised on kõik nii vahvad. Näiteks isegi lihtsalt Aafrika randa jalutama minek võib olla lastele nii suureks päevasündmuseks, rääkimata siis veel kuskile kaugemale sõidust või küllaminekust. Nii põnev on jälle läbi lapse silmade kõike proovida vaadata. Kui näiteks koeraga üksi õhtul metsa jalutama juhtun, siis millegipärast hakkan nii lapsi igatsema, et mida nad ütleks või teeks. Kuidagi igav ja imelik on üksi. Harjunud vist juba, et Robert koguaeg patrab kõrval. Nii tahaks neile veel igasugu põrutavaid elamusi pakkuda.
Mirtel on hakanud ka nüüd uusi sõnu ütlema, ükspäev ütles issi. Huvitav, et ta emme ütleks, sellest ei saa ma väga aru. Veel ütleb ta kaaga-kaaga kui kiikuda tahab ja mäm-mäm kui süüa soovib. Kindlasti ütleb ta midagi veel. aga kõike ei taba ära. Samas saab temaga juba suhelda täitsa hästi. Aru saab ta kõigest. Näiteks kui ütlen, et lähme tuttu, siis hakkab II korrusele minema, kui ütlen, et teeme patsi, hakkab juukseid katsuma ja kammi otsima või kui räägin tissitamisest, siis hakkab mu pluusi üles kiskuma.
Hambaid on Mirtelil nüüd 8, aga kui virina järgi võtta, siis on neid veel tulemas. Oleme talle ka valuvaigistit paar korda andnud, mis on natuke valu leevendanud. Samas ei saa ju kogu aeg ka anda? Nii ootan, et see raske periood juba lõppeks, kuigi siis on kindlasti uued mured.
Võrreldes Robertiga on Mirtel rahulikum, tasakaalukam ja asjalikum, kuid tundub, et kangem. Robert pole kunagi niimoodi jonninud, et viskab pikali jne Mirtelil tuleb seda aga ette ja üpris raske on jonnihoogu peatada. Näiteks poes ei soovi ta kärus istuda, nutab terve aja. Või kui poest koju tuleme ja otse tuppa läheme, siis solvub, sest soovib maja taha kiikuma minna jne Kui midagi ei soovi, oskab hästi pead raputades ei öelda, näiteks kui süüa enam ei taha. Kui midagi tahab, siis sirutab käe ja keerab seda. Sööb suhteliselt kõike, mida meiegi, aga teen talle ikka veel osa asju püreeks ja annan talle ise lusikaga. Eks see vale ole, aga samas jääb köök puhtamaks. Viimasel ajal ta aga suht streigib ja tahab ise süüa peenestamata toitu. Olengi siis andnud, aga suhu jõuab ikka imeväike kogus. Samas kohupiimakreemid lähevad hästi peale ja enamasti ka puuviljad. Maasikad, kiivid ja apelsinid ei maitse kummalegi põnnile, samas banaan, pirn ja õun maitsevad. Samuti maitsevad kultuurmustikad. Magusat matsutavad ka mõlemad heameelega, kuigi üritan ikka mitte liiga palju anda. Robert polnud küll Mirteli vanuselt veel sellist jama proovinud/söönud: šokolaad, komm, krõpsud jne Lohutan ennast mõttega, et ehk söövad isu täis ja suurena enam ei soovi nii palju? Mirtelile meeldib lisaks autodele väga ka nukkudega mängida. Eriti meeldib talle üks beebinukk, mida koguaeg kaenlas kannab, nukuvankrisse tuttu sätib, jalutab temaga ja ütleb: "Tss, tss!" Et olge tasa, beebi tudub. Temast saab vist küll hea ema😍
Veebruar oli meil selline aktiivne kuu, kuigi see just kõige lühem aastas. Jõudsime koroonas kõik olla, perega Pärnus puhkamas käia, minu sünnipäeva tähistada ja Tallinnas Skypargis hüppamas käia. Käisime palju võibolla seetõttu, et saime lõpuks need "lambapassid" kätte, et oleme korontšiku läbipõdenud. Märtsi algul kadus passikohustus sootuks. Loodan, et igaveseks. Samuti võiks kaduda maskikohustus. Mul üks riidest mask algusest peale, varsti juba auklik😂 Uut ka meelega ei osta, sest kuna ma maskidesse ei usu, pole ma nõus ka maskitööstust toetama.
.jpg)
Kõik ühised reisid on olnud toredad. Eriti tahan aga kiita Skyparki. No nii äge koht lihtsalt, täpselt minu maitsele🙃 Pärnus Terviseparadiisis meil Priiduga mingit lõbu ei olnud, kuna vesi oli igal pool liiga sügav, siis lapsed hoidsid meilt koguaeg kaela ümbert kinni, üks ühel, teine teisel. Lastebassein oli millegipärast kinni. Ainus asi, mis hea oli, et ööbisime samas majas, hea oli susside sahinal ja hommikumantliga ujuma minna. Skypargis saime seevastu lõbutseda kõik. Muudkui hüppasime, kalorikadu missugune. Mulle meeldivadki just sellised tegevused, mis on seotud liikumisega ja kus kõigil lõbus on.
Veebruar oli veel tähelepanuväärne selle poolest, et Rober sai täiesti mähkmevabaks. Ehk siis nii päeva- kui ööune ajal kasutasime mässut kuni Roberti 3a ja 3kuu vanuseks saamiseni. Mähkmest loobumine läks väga lihtsalt, voodisse panime kaitselina ja poole öö peale potitame. Vahel ei viitsi ka potitada ja enamasti peab hommikuni vastu. Ainult 1 kord on kogemata voodisse lasknud. Et siis ühest kuluallikast saime lahti. Täts käib poti peal siis kui ärkab, paar korda on ka muul ajal potti pissinud. Enamasti ta aga seal istuda ei taha, vaid tõuseb püsti ja kõnnib minema. Ikkagi tundub mulle, et Mirteliga on selles osas paremad lood võrreldes sama vana Robertiga.
.jpg)
Mälestusi minu sünnipäevast 19.veebruaril:
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Üks anomaalia ka mul selle enda sünnikuupäevaga, 19.02. Nimelt viimased paar aastat vaatan ma kella, mitte just iga päev, aga väga tihti just 19.02. Ei tea, kas see tähendab ka midagi? Head või halba?
Märts on olnud selline rahulikum ja ootusärevam kuu. Ootasime Cesilia ja Eliise reisi Küprosele, mis juba kaks korda oli edasi lükkunud, siis ootasime neid sealt tagasi. Samal ajal bronnisime meie perele reisi Barcelonasse mai lõpus. Nüüd ootame seda. Muidugi ootame pikisilmi kevadet ja suve, et oleks juba õues soojem ja ei peaks nii palju riideid selga panema.
Märtsis tähistasime ka oma 15.pulmaaastapäeva ja käisime sel puhul Rannarootsi Selveris asuvas Cafe Tallinnas söömas. Toidud olid igatahes üllatavalt maitsvad. Paremad kui äsjakülastatud pealinna restoranis Kivi Paber Käärid.
Mälestusi pulmaaastapäevast:
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Kui kellelgi oleks mulle pakkuda tööd näiteks peoõhtu sisustamisel laulude, mängude ja tantsudega või otsite laste sünnipäeva läbiviijat või pulmaema või lihtsalt muusikut ja ilusaid laule, siis andke aga teada ja küsige pakkumist. Lisaks võin küpsetada tellimise peale stritsleid või kringli. Teeksite ühe suure pere ema väga õnnelikuks ja tänu teile oleks leib laual🙂
Comments