Meie elu aasta lõpuni
Väiksena venis aeg nii aeglaselt, eriti kui midagi ootasid. Nüüd nagu ei teagi, mida oodata, aeg läheb aga välgukiirusel. Ärkan küll vara ja magama lähen hilja, ikka jääb päevas tunde puudu. No eks tegemist ole ka palju ja väikese vanusevahega lastega igav juba ei hakka. Eriti kui üks nendest on nagu Robert😂 Jah, see poisiklutt võib täiesti hulluks ajada, sest ta on tohutult intensiivne. Temaga peaks koguaeg keegi üks-ühele tegelema, võibolla siis saaks kuidagi teda ohjata. Näiteks koolivaheajal käisin jälle Haapsalu Hestia Spa hotellis tööl, lastele mänge tegemas ja meisterdamas. Võtsin mõnikord oma lapsed ka mängima. Robert algul mängis natuke ilusti ja siis mingi aeg muutus kiuslikuks. Ta suutis poole mängu ajal teisi jalaga togida, taga ajada, näpistada ja igatepidi kiusata. Õnneks oli Mihkel ka alati kaasas, kes kutsus Robertit korrale, käis temaga vahepeal jalutamas ja vajadusel andis talle telefoni rahustamiseks ja mängimiseks. Mirtel seevastu jälle kipub kõiki kallistama. Ta on üldse selline hea ja armas tüdruk, keda kõik nunnutada ja sülle võtta tahavad. Ta ei võõrasta ka kedagi, on hea meelega kõigiga sõber ja hoiab käest kinni. Ainult mitte mul.😀
Näiteks poes on nendega täiesti hullumeelne käia. Mirtel pole enam nõus poekärus istuma ja Robert ammugi mitte. Nii nad siis jooksevadki mööda poodi ringi ja näpivad kõiki asju. Mina üritan neil kuidagi kannul püsida ja hoian hinge kinni, et midagi puruks ei läheks. Ise samal ajal proovin pingsalt meenutada, mida poest üldse vaja läheks ja loobin midagi kiiruga korvi. Pole siis ime, et arve on suur, aga süüa ikka millestki teha pole. Jah, suhteliselt hull on pisipõnnidega koos šopata. Võibolla oleks abi sellest, kui toidupoes oleks lastele väike mängunurk, kuhu neid jätta. Seal võiks isegi hoidja olla, kes vaataks, et keegi omapäi uitama ei läheks. Oeh, unistada ju võib...
Huvitav mõelda, et ma pole juba üle 4 aasta normaalselt magada saanud. Meie ööd on sellised. Lähen lapsi magama panema umbes poole kümne ajal. Vahel õnnestub ka veidi varem minna. Magama jäävad nad ikka heal juhul umbes poole tunni pärast. Enamasti läheb ikka kauem. Ja ega nad siis rahus olla lase. Mõlema pea peab mu rinnal olema ja siis ma pean laulma ja paitama vms tegema. (Ja nii 2x päevas, sest lõunauni on ju ka.) Ja ööd on ka väga rahutud, lapsed kogu aeg siplevad, trügivad, virisevad ja ronivad kaissu. Me siis Priiduga üritame selle kõige keskel ennast välja puhata, aga aina hullemaks läheb. Ostsin isegi prooviks lastele mõeldud rahustavat unesiirupit, aga ei midagi. Ikka ärkavad öö jooksul 100 korda. Ja meie ka peame siis ärkama ja rahustama ja kaissu võtma ja paitama... Oleks siis, et vähemalt hommikul magaks nad veidi kauem, et jõuaks natukenegi oma asju teha, aga ei. Mirtel ärkab ikka igal hommikul kella 7 ajal. See kõik muudab ka päevad närviliseks.
Olen mõelnud, et peaks nad äkki oma tuppa magama panema. Et ostaks Mirtelile ka ägeda voodi jne Minu unistuste magamapanek oleks selline. Lapsed on oma toas, oma voodites, mina istun kõrval ja loen unejuttu või laulan unelaulu. Peale laulu või jutu lõppemist soovin head ööd ja lähen ära. Oeh, kas selline asi oleks kunagi võimalik?
Rongi ootamas.. 22.09.2022 (Igal aastal kogunevad rongihuvilised, et tähistada viimase reisirongi saabumist Haapsallu 1995.aastal. Ei tea, kas millalgi saabub taas see päev? ):
Oktoobri algul pidasime Mirteli teist sünnipäeva. Kui Roberti sünnipäeva pean alati suuremalt ja kodust väljas, siis Mirteli oma otsustasin kodus pidada. Võibolla ka sellepärast, et Mihkli ja Mirteli sünnipäevad on nii lähestikku, et ma ei jaksa lihtsalt niipalju rahmeldada. Oktoobri algul on ka enamasti ilm veel ilus, et saab aiaski mõnusasti joosta. Roberti sünnipäeva ajal novembris on aga enamasti jahe. Mirteli sünnale oli ka päris palju lapsi kutsutud, kahjuks tuli kohale ainult 2, Linda ja Steven. Tegelikult ju öeldaksegi, et külalisi võiks olla niipalju kui vanaks saad. Seega kõik klappis. Pealegi oli nelja lapsegagi nalja, naeru ja möllu juba piisavalt.
Alates 2.oktoobrist oleme jälle ka ühe pereliikme võrra rikkamad. Kui enne oli meil koer Tiina, siis nüüd ka kass Kribu. Kribu sündis Saaremaal 15.augustil, kui ta meie juurde jõudis, oli ta kõigest pooleteistkuune. Polegi nii väikese kiisuga enne kokku puutunud, aga armas on ta küll. Tiina millegipärast pelgab teda.
Kuna sügisene koolivaheaeg oli minul tööga täielikult sisustatud, siis võtsime pisikese reisi ette vahetult enne seda. Loomulikult käisime jälle Stockholmi kruiisil (20.-22.okt). Seekord oli see reis jälle natukene teistsugune. Kui tavaliselt olen mina koos lastega suhteliselt vara magama läinud, siis seekord panime lapsed tuttu ja läksime Priiduga peole. Paljude jaoks on see suht tavaline, aga meie jaoks oli see midagi väga erilist, mida maa peal väga ette võtta pole võimalik. Laeva peal on aga kõik käe-jala juures. Paned lapsed tuttu, jätad suure venna valvama, astud paar sammu ja oledki säravas šõumaailmas. Kuulasime veidi kontserti ja käisime karaoket laulmas. Ma polnud vist 14 aastat seda teinud. Kunagi aga tutvusime Priiduga just Haapsalu hotelli karaokebaaris, kus mina olin karaoket korraldamas, Priit laulmas. Laeva peal pole kunagi enne olnud mahti seda teha, nüüd aga nautisime täiega.
Lapsed lustisid mõnuga Lottemaal, Mihkel nautis muidugi autoralli mängu, toksis issiga koroonat ja libistas hokiketast. Lisaks on laeva peal muidugi imehea hommiku- ja õhtusöök. Kajutiks valisime jälle sviidi. See on sellepärast hästi hea, et on piisavalt suur ja kahetoaline. Minu arust peab ikka kajutis ka liikuda saama. Ma ju näiteks igal hommikul võimlen ja teen joogat. Väiksemas ruumis poleks seda kindlasti teha saanud.
Laeva peal lustimas 20.okt.2022:
Stockholmis käisime sellel korral kuningalossis. Vahtkonna vahetuse nägime ka ära. Päris põnev oli. Kuningaloss ja aardekamber olid ka toredad. Huvitav, et oleme juba mitmeid kordi Rootsis käinud, aga lossi jõudsime esimest korda.
Teel kuningalossi ja lossis 21.10.2022:
Õnneks vedas ka ilmaga täiega, päike paistis ja soojendas, temperatuur oli umbes 10 kraadi ringis. Pärast käisime veel poodides. Galleriani kaubanduskeskuses külastasime jällegi Polarn O.Pyret lasteriiete poodi, kust ostsin põnnidele veidi riideid, World Of Toys mänguasjapoest ostsime väga palju mänguasju ja Victoria`s Secreti poest Eliisele kingituseks lõhna. XXL spordipoest saime Mihklile ägedad poksikindad ja mulle mütsi.
Vahepeal sõime McDonaldsis burksi. Reisil olles sööme alati mõnes kiirtoidukohas, sest see on alati kindla peale minek ja üks odavamaid variante. Pealegi lastele maitseb see väga. Eks kunagi, kui Priiduga kahekesi saame minna, proovime rohkem kohalikke maitseid.
Koduses Eestis läks aga elu veelgi kiiremaks, tempo ei tahtnud üldse raugeda, ja aina hullemaks läks. Nimelt sügisesel koolivaheajal helistas mulle näitleja ja lavastaja Aivo Paljasmaa ja kutsus mind ühte kogupere jõulutükki näitlema. Ilma järele mõtlemata ütlesin kohe "ja", sest see on ju peaaegu terve elu mu unistus olnud. Juba väiksena mõtlesin, et tahaks saada lauljaks või näitlejaks. Põhikooli lõpus olin suht kindel, et lähen lavakasse näitlejaks või siis Tartusse ajakirjandust õppima. Miks just need erialad? Küllap seetõttu, et mulle väga meeldib laval olla ja esineda ning ajakirjandus seetõttu, et kirjandite kirjutamine ja kõik seesugune tuleb mul hästi välja. Kahjuks läks aga elu hoopis teisiti. Kuna kõik muu tundus huvitavam kui kool, jäi 11.klass lõpetamata. Peagi sündis juba mu esimene tütar... Pooleli jäänud gümnaasiumi lõpetasin 6 aastat hiljem, peale mida õppisin 2 aastat raamatupidajaks, siis 5 aastat TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuhiks ning 2 aastat Tallinna Ülikoolis magistriõppes rekreatsioonikorraldajaks.
Pildid proovist (03.12.2022) "Lääne elu" tutvustava artikli jaoks (pildistas Malle - Liisa Raigla):
Rohkem pilte näeb siit:
https://online.le.ee/2022/12/03/galerii-maffia-hiilib-kingikotti-ehk-suur-segadus-soosaarel/
Nüüd tegelengi suures osas ürituste läbiviijana, muusikuna, õhtujuhina ja beebikooli õpetajana. Kui paar kuud tagasi otsisin aktiivselt tööd, saatsin CV-sid ja käisin vestlustel, siis hetkel olen õnnelik, et kuskile ei saanud, sest ei jõuaks lisatööd küll veel teha. Leidsin, et äkki proovin teha just seda, milles parim olen, mitte ei trügi kuskile, kus pean jälle nullist alustama.
Krista Kumbergi jõulunäidendi ainetel ja Aivo Paljasmaa lavastatud "Maffia hiilib kingikotti ehk suur segadus soosaarel" etendus läks meil väga hästi. Sotsiaalmeediasse tegin peale kontrolletendust järgmise postituse: "Poolteist kuud pingelist prooviperioodi ja aegade sättimist on möödas. Täna oli kontrolletendus! Esimene korralik läbimäng, sest paraku jõudsime proovidesse kõik korraga ainult paaril korral. Kiidan lavastajat, Aivo Paljasmaad, kes ise ka näidendis kaasa tegi. Laval oli hea olla, sest kõik detailid olid lavastaja poolt peensusteni paika pandud. Vahel mõtlesin küll, et mis asja ta jamab selle tühise kohaga, tegelikult oli seda aga väga vaja. "Teeme selle koha puhtaks", nagu ta tavatses öelda. Esimest etendust käis vaatamas ka minu kallis Priit, kellele ma olen väga tänulik. Ilma temata poleks ma saanud pikki tunde kodust eemal olla. Kuigi lavastaja arvas, et äkki see etendus nii väikestele ei sobi, võttis Priit põnnid ka kaasa. See oli 2aastase Mirteli ja 4aastase Roberti esimene pikem teatrikogemus. Neile meeldis väga. Nii et etendus sobib igale vanusele. Super oli ka see, et sain laval olla koos vanima tütre Cesiliaga, kes mängis etenduses minu õde. Näitetrupp oli väga äge, lapselik õhin, Sirje Kaasiku meisterlik ümberkehastumisoskus ja elav muusika saksofonilt, flöödilt ja lõõtspillilt. No mis sa veel tahta oskad?" Väga äge oli ka see, et meid olid grimeerimas professionaalid Tiina Leesik ja Kelli Neitsov. Sellist kogemust ikka igapäevaselt saada pole võimalik. Arvustust saab lugeda siit: https://online.le.ee/2022/12/10/maffia-hiilib-kingikotti-hea-joulunaidendi-retsept/
Üllatavalt külma ja lumise novembrikuu muutis eriliseks Roberti neljas sünnipäevapidu. Kusjuures kuu alguses oli veel täitsa norm ilm. 12. novembril oli veel 14 kraadi sooja, 19. novembril sadas aga esimene lumi maha, ja jäigi, sadades koguaeg juurde, kuni hanged aknani. Mitu korda on ka juba suusatamas ja kelgutamas käidud. Roberti peo pidasime seekord taas Haapsalu Noorte Huvikeskuses beebikooli saalis. Külalisi oli kutsutud päris palju, kahjuks tulla said vähesed. Eks haigused tegid oma töö. Issi pidi koju jääma, sest Mirtelil tõusis palavik ja ka tema ei saanud venna lõbusast peost osa. Pidu oli ikka väga lõbus: riietusin piraadiplikaks, mängisime mänge, laulsime, tantsisime ja tegime glitter tätoveeringuid. Kuna Robert ja Mihkel käisid koos minuga Hestias koolivaheajal mänge tegemas, siis seal said paljud mängud ka Robertile selgeks. Nii oli sünnipäeval palju lihtsam ja lõbusam. Peol olid Roberti lasteaiakaaslased Martin ja Enrico, beebikoolist tuttavad Enna ja Roan koos ema-isaga, Cesilia ja Steven ning vanaema ja vanaisa. Martinil oli ka suur õde Marta kaasas. Toidud tegin seekord jälle kõik ise, ka sünnipäevakoogi, milleks oli kõigi laste lemmik - küpsisetort. Eriliseks tegi sünnipäeva see, et otsustasin õigel päeval pidada, 11.11. ja päevaks oli reede. Kõik klappis ideaalselt, kahju ainult, et nii paljud pidid haiguste tõttu eemale jääma.
See haiguste asi on üldse nii imelik. Olen ka eelmistes postitustes Roberti imelikku köha maininud. Ma ei mäletagi enam, millal see alguse sai, lõppeda see aga ei taha üldse, ainult võibolla hästi korraks taandub ja siis tuleb täiega jälle, nii et köhahool ei paista lõppu olevatki. Millalgi eelmisel talvel sai see alguse, suvel ka köhis, siis oli vahepeal korraks parem ja siis sügisel pole väga vahet olnudki. Köhasiirup on meil igapäevane maiustus. Kas see ongi normaalne? Viimasel ajal olen hakanud ka õhtuti sinepijalavanne tegema ning hanerasva jalataldadele ja rinnale määrima. Samuti proovime vahel ka inhalaatorit kasutada. Tundub, et abi pole millestki. Umbes kuu tagasi määras pereõde antibiootikumikuuri, mida Robert sai esimest korda, paremaks see aga olukorda ei muutnud. Kui, siis veidi. Peale kuuri läbimist jäi Robert suht ruttu uuesti haigeks. Huvitav jah, et palavikku väga ei löö, lihtsalt kuiv köha. Mirtelil pole enamasti midagi viga, vahel natuke nohu ja köhatab, aga muud midagi. Lasteaias pole nad seetõttu peaaegu üldse käia saanud, paar päeva kuus. Kui olen viinud, siis köha algusest on Robertil alati mitu nädalat möödas, nii et kui ta lasteaias köhatab, siis on see järelköha. Kahjuks aga teised lapsevanemad ei saa sellest tihti aru ja hakkavad süüdistama. Haiget last ei viiks ma lasteaeda ealeski. Mina aga ei tea ikka, mida selle köhaga teha. Süda ütleb, et see ei ole selline tavaline köha, mis nakkaks, muidu oleks ju Mirtel ka koguaeg haige, aga ei ole ju. Pean ikka Robertiga nina-kõrva-kurguarsti poole pöörduma, äkki on miskit seal hingamisteedes, mis ärritab ja tekitab sellist vastikut kuiva köha.
Haiguste vahepeal õnnestub ikka õues ka käia 23.12.2022:
Ka Priit sai vahepeal aasta vanemaks, talle kinkisin sünnipäevaks minipuhkuse Hestia Kentmanni hotellis Tallinnas (16. -17.detsembril), loomulikult koos meiega. Olime ju nii pikalt pidanud teatriproovide tõttu üksteisest eemal olema. Hotelli valisin seetõttu, et mul olid veel Hestia kinkekaardid kasutamata, ja see tundus üsna normaalne hotell. Asub see kesklinnas, Solarise lähedal. Hotellis on ka väike spaa 12-kohalise suure mullivanni ja saunadega. Mullivann oli tõesti suur, lapsed said mõnusalt supelda seal. Õnneks peale meie oli seal veel vaid üks pere kahe lapsega. Toaks oli meil loomulikult sviit, sest mulle meeldivad suures hotellitoad. Võrreldes Läti Hestia Juugend hotelliga, oli Kentmanni hotellituba ikka mõnusalt suur, lisaks oli Tallinna omas väike kööginurk mikrolaineahju, külmkapi ja toidunõudega ning duširuum mullivanniga. Hommikusöök oli Kentmannis väga-väga rikkalik ja hea. Parkimine on vabade kohtade olemasolul garaažis ja tasuline (25€ ööpäev). Meie suur Chrysler mahtus sinna hädavaevu, nii et algajatel sõitjatel ei soovita hotelli garaaži parkida. Kuna samal päeval pidin viibima Haapsalu Linnavolikogu istungil, siis jõudsime hotelli suht hilja. Peale hotelli spaa ning Solarise Hesburgeri ja toidupoe külastamise muud väga teha ei jõudnudki.
Meie hotellituba Hestia Kentmannis:
Järgmisel päeval külastasime Vabaõhumuuseumi jõuluküla, mille piletid saime jõulukingiks Läänemaa Suurperede Liidult. Ilm oli küllalt külm ja karge, aga lapsed pidasid üsna hästi vastu. Oli väga vahva näha, kuidas vanasti elati, keerelda karussellil, kiikuda, võtta loosi ja ostelda jõululaadal, kuulata Sutlepa kabelis kaunist kontserti, hobust paitada ja kitsi, kanu ja jäneseid vaadata. Ah jaa, väsitav oli muidugi ka, sest enamik ajast pidin Mirtelit süles tassima, ise ta nõus kõndima polnud ja issi süles hakkas kohe nutma. Mirtel on üldse hästi memmekas, enamikeks tegevusteks sobib ainult emme.
Vabaõhumuuseumis 17.12.2022:
Jah, aasta viimane kuu on olnud väga kiire. Ka jõulukinkide ostmine jäi viimasele minutile, ilmselt seetõttu, et polnud raha. Ootasin ju jõulupreemiat ja volikogu hüvitist, mis jõudsid alles viimasel nädalal. Lootsin ikka, et ehk saan näitlemise eest ka väikse kopika, aga kahjuks ei tulnud sealt midagi, kuigi saalid olid pidevalt peaaegu täis. Õnneks sain ikka kõik kingid ostetud. Kõige rohkem kinke said muidugi Robert ja Mirtel. Oli väga äge jõululaupäev pere ja lõbusa jõulutaadi seltsis. Kurvaks tegi ainult see, et ei saanud maale minna. Ennemalt käisime ikka jõulude ajal Sutlepas, papa või mamma mängisid jõuluvana, laulsime, sõime mamma tehtud seapraadi, kapsast , kartulit, omavalmistatud tainast piparkooke... Enam ei saa seda kunagi😢
Jõulupildid tegime sellel aastal ise, hoidsime raha kokku (13.12.2022):
Lootusetus (koroonapiirangud), pettumus (valitsus), nukrus, lein (vanemate kaotus), mure (kuidas ma tulevikus hakkama saan?), sõda (kas kolida igaks juhuks aegsasti minema, mitte põgenedes?), hinnatõus (kohutavalt suur elektriarve jaanuaris, kütusehinnad), hirm, masendus, stress, kiirus (väga kiire aasta oli, puhata ei saanudki), paljude vanade tuttavate seljapööramine (ilmselt minu ausate sõnavõttude pärast koroona teemadel, jah, ma ikka ei usu, et see haigus on kuidagi ohtlikum kui mõni muu)... aga ka lootus (ükskord peab see hull haigusekartus lõppema), vabanemine (koroonapiirangute lõpp ja paljude silmade avanemine), rõõm (laste kasvamine ja uued edusammud), reisimine (käisime 2022.a mais esimest korda perega pikemal perereisil Barcelonas, 3 korda Stockholmi kruiisil, Hiiumaal, Saaremaal, Pärnus jne), uute tutvuste sõlmimine (paljud inimesed leidsid, et olen õiglaselt aus, kirjutasid mulle, saatsid sõbrakutse jne), vanadele headele sõpradele toetumine (Jaanika, nii hea, et sa olemas oled😘), liikumine (jooksen, kõnnin, võimlen, ujun, suusatan igapäevaselt), unistuste täitumine (näitlemine, pluss sain rõõmustada paljusid oma pillimängu, laulu ja mängudega), pere, armastus (Priit❤️).
Need olid märksõnad, mis jäävad meenutama aastat 2022. Loodan südamest, et uus tuleb rahulikum, huvitavam, reisiderohkem, endiselt väljakutseid pakkuv, ja et oleks ikka lapsi, kes minuga sünnipäevadel silmade särades kulli ja peitust mängida sooviksid ning täiskasvanuid, kes minu laulu ja kitarrimängu naudiksid.
Soovin kõigile lõbusat aastavahetust ja õnnelikku uut aastat!
Comments