Elage, armastage, tehke lapsi ja naeratage!

Õhus on tunda kevadet😍

14.02.2023

Veebruar on eriline kuu mitme toreda sündmuse poolest. Näiteks üks tore päev on sõbrapäev. Olgugi, et see ei ole just Eesti juurtega tähtpäev, on selle mõte ikkagi vahva. Peale piduliku EV aastapäeva on veebruaris ka minu vanemaks saamise päev. 19.veebruar on sellel aastal just minu õigel sündimise päeval, nimelt ilmavalgust nägin just pühapäeva hommikul kell 3.30. Kurvaks teeb mind aga see, et sünnipäevale ei tule keegi😥 Mulle nii meeldib ettevalmistusi teha, küpsetada ja keeta, lauda katta ja ennast sättida.. Peale vanemate lahkumist pole aga sünnipäev enam see, mis ta olema peaks... Nii loodan alati, et keegi ikka üllatab ja tuleb😍 Sellel aastal istume perega pidulikuma laua taha laupäeval, 18.veebruaril, sest õigel päeval on mul teised tegemised. Nii et, hea sõber, kui sa seda loed, siis tea, et ootan sind laupäeval külla🙂 

14.02.2023

Selle aasta algus on olnud ikka tõeliselt raske. Ei tea, kas peab paika, algab raskelt, lõppeb kergelt, sõnakõlks? 

4.jaanuar 2023

1.jaanuar 2023

No igatahes peale jõule jäime kõik haigeks, mul oli veel 31.detsembrilgi väike palavik (37,2°), mida loomulikult trotsisin ja tegin ikka kõiki asju nagu tervena: liikusin, koristasin, kokkasin, föönitasin ja harjasin koera, jõin veini ja olin kaua üleval. Õnneks tõmbas aktiivne tegevus ka palaviku alla. Tobe köha ja nohu kimbutasid veel aga mitu nädalat. 

Jaanuaris õues:

Jaama oja

Kolmekuningapäeva laadal 7.01.2023

Kolmekuningapäeva laadal 7.01.2023

Kolmekuningapäeva laadal 7.01.2023

Kolmekuningapäeva laadal 7.01.2023

Kodutänava otsas

Võnnu külamajas, kus ma kuus korra käin pannkoogihommikul lastele mänge tegemas (8.jaanuar 2023):

Mirtelile meeldivad väga hobused ja ta ei karda neid üldse😍

11.jaanuarini kestis talv, siis algas kevad😆:

14.jaanuar aga nii:

Ja siis, nagu selgest taevast, tuli uus haigus. Just jõudis ninaalune hakata ära paranema, kui jälle nohu kimbutama hakkas. Enne oli veel paar päeva kõrget palavikku, luud-kondid-lihased valutasid ja üldine väsimus isegi palaviku möödudes. Tegelikult alustas haigusega jälle Robert, palavik tõusis ruttu suht kõrgele ja taandus visalt. Mingi 5 päeva oli Robert pidevalt palavikus, kõrgena oli üle 39°, ja kui alla läks, siis umbes 37,7°. Päris normaalseks ei langenud mitu päeva. Paari päeva pärast jäime mina, Mirtel ja Mihkel haigeks. Oi, see on hull, kui endal on kõrge palavik, aga teiste eest on vaja ikka hoolitseda. Õnneks olime Priiduga vähemalt eri aegadel haiged, tema jäi veidike hiljem. Lasteaias said lapsed jaanuaris täpselt 2 päeva käia. 

Tubased tegevused haiguse ajal jaanuaris:

Tavaliselt ongi nii, et Robert jääb kõige enne haigeks, vahepeal teised, ja lõpuks Mirtel. Nii ei saagi lapsed pikka aega ühel ajal õue. Nii unistan rutiinist, kui pea igal hommikul ja õhtul sai õues käidud. Tavaliselt hommikupoole käisime kas käru või rattaga poes ja õhtul niisama aias mängimas või ümbruskonnas jalutamas. Nüüd on koguaeg keegi haige, nii et õue lapsed õieti ei saagi. Ja mingeid asju peame ka haiguste tõttu eraldi tegema. Näiteks jaanuari esimesel nädalal käisime koos Roberti ja Mihkliga Tallinnas Skypargis hüppamas ja ronimas ning Haapsalu Hestia spaas mõnulemas. Mirtelit ei julgenud veel kaasa võtta, sest ta polnud veel päris terve. Nii ta jäigi issiga koju.

Tallinnas Skypargis hüppamas (5.jaanuar 2023):

Robertile meeldis väga ronida. Peab vist suvel seiklusparki minema. 

Aasta algus on minu jaoks alati veidi masendav, pühadejärgne pohmell vist. Kõht on paksuks söödud, raha on kinkidele ära raisatud, tööpakkumisi pole jne Ei olnud ka see jaanuar teistest erinev. Raha muidugi veidi oli, aga ostsime Priiduga kahepeale lennureisi Horvaatiasse, nii et kuu lõpus oli ikka raske küll. 1.jaanuarist alustatud dieet jäi aga koos haigusega sinnapaika. Nii et peab jälle uuesti alustama. Kui saaks keegi selle magusaarmastuse geeni minu seest välja juurida.

Trenn terrassil koos koer Tiinaga (03.02.2023):

Beebikooli võimlemine 17.01.2023

Minu kohta käib see luuletus:

Tuli tali, tulid tuisud, 

jänes ostis uued uisud. 

Sõitis päeva, sõitis kaks, 

vaatas peeglist, ikka paks. 

Minu EMA

29.jaanuar oli meie pere jaoks alati tähtis päev, minu ema sünnipäev. Sellel aastal oleks Vaike Palusoo (s Vellenurm) saanud 85.aastaseks. Kahjuks nüüd on ta juba veidi üle aasta mulla all. Oleks ju võinud küll veel elada ja meid õpetada ja rõõmustada. Tunnen, et vajaksin teda väga. Ema oli 40.aastane kui mind sünnitas. Olen üsna vanade vanemate laps, kuigi tänapäeval pole see üldse harv nähtus, üha vanemad sünnitavad. Kahju on ainult sellest, et koosoldud aeg nii lühikeseks jääb. Nii tahaks, et ta näeks oma lapselapsi kasvamas ja et lastel oleks vanaema. Meil jääb üle ainult mäletada ja mõelda, et ehk ta kuskil ikka jälgib meid. Minu ema oli väga hea ja lahke inimene, kelle poole võis alati oma murega pöörduda. Ta aitas alati, nii nagu oskas, nõudmata selle eest vastutasu. Talle meeldisid väga kaunid kunstid, teater, ilukirjandus, luule, (klassikaline) muusika. Pärit oli ta sügavalt usklikust perest, kasvanud koos ema Eliise Vellenurme (s Tomberg) ja vennaga, isa (Aleksander Vellenurm, enne eestistamist Velsmann) hukkus kaks nädalat enne II maailmasõja lõppu. Enamik rannarootslastest põgenesid sõja ajal Rootsi, minu vanaema Eliise jäi aga kodumaale, sest ootas oma kallist abikaasat sõjast koju. Ema õppis Sutlepa koolis, peale selle lõpetamist lahkus isatalust Sutlepas ja asus õppima ja töötama Tallinna, kuhu jäi pikkadeks aastateks. Kuigi suved veetsime kõik Sutlepas, elasime Tallinnas. Ema oli kaubanduskoolis (15.kutsekeskkool) müüjate kursusejuhendaja ja isa katsetehases "Estoplast" seadistaja. Pensionärina asus ema elama taas oma isatallu Sutlepas, oli väga aktiivne, suhtles palju ja korraldas külakokkutuleku. Oli ta ju üks ainsamaid küla põliselanikke, mis sest, et vahepeal kaua lennus olnud. Sutlepas pidasid ema-isa algul loomi, siis aga loobusid ja hakkasid lapselapsi hoidma. Korra nädalas käisid nad alati Haapsalus süüa ostmas ja nii õnnestus mul neid tihti näha. Oi, kuidas nendest kohtumistest puudust tunnen. Nüüd puhkavad mõlemad Sutlepa kalmistul. Puhake rahus!

Lapsed kasvavad ka nii kiiresti. Lugesin just ühte paari aasta tagust postitust. Oi, kui väiksed ja nunnud tätsikud olid. Millegipärast on jäänud see tätsikute sõna. Selle mõtles ju kunagi Robert välja. Algul olid kõik lapsed tema suus tätsid, siis Mirteli sündides sai temast täts, ja jäigi tätsiks. Nüüd hüüan neid mõlemaid vahel tätsikuteks. Üldiselt on nad mõlemad hästi tublid. Robert on hästi huvitava jutuga, räägib palju ja teeb nalja. Kuna Mirtelit võtame ka nagu suuremat last, siis ongi ta hästi kiiresti arenenud. Ta räägib oma vanuse kohta hästi, söögiga pirtsutab vähem kui Robert, käib ilusasti suure poti peal. Mõlemale meeldib väga laulda. Robert mõtleb ise laule välja ja laulab. Üldse on Robert ja Mirtel hakanud ka veidi koos mängima, mille üle on mul super hea meel. Näiteks ajavad üksteist taga, mängivad peitust või müravad. Hoolivad nad ka teineteisest palju, kui üks on puudu, siis küsivad kohe. Kui Robertile midagi head annan, siis ta palub alati Mirtelile ka anda. Nii armas. Vahel harva nad ka kallistavad ja Robert võtab Mirteli sülle. 

Kalli-kalli 13.01.2023

14.veebruar 2023

Metsas (11.02.2023):

Kui emme on kloun😆 11.02.2023

Praegu meeldivad neile väga pusled, 100 korda päevas peab uuesti kokku panema. Robertile meeldib väga ka telefonimänge mängida, aga seda peame piirama. Kui telefon ära võtta, siis leiab peagi mingi ägeda tegevuse ja mängib Mirteliga. Roberti üheks ägedaks kiiksuks on sildid. Juba väikesest peale armastab ta igasugu silte krudida, eriti oma T-särgi omi. Mida pikem silt, seda parem. Ilma sildita särki ei taha selgagi panna. Mirtel on enda jaoks leidnud erinevad filmikarakterid ja samastab ennast nendega. Näiteks Elsa ja Lotte on lemmikud. Muidugi vaatame ka neid filme. Kui Robertiga Tallinnas nina-kõrva-kurgu arsti juures uuringutel käisime, siis läksime ka šoppama. Mirtel jooksis vaimustunult H&M lasteosakonnas ühe Elsa asja juurest teise juurde. Ostsin siis Elsa kleidi talle, mida ta nüüd uhkusega kannab. Sain aru, et lõpuks on mul olemas keegi, kellega šoppamas saan käima hakata, sest Robertil hakkasid kohe riidepoes jalad valutama ja ega Priit ka pole sellest kunagi vaimustunud olnud. 😆 Õnneks saime ka arstilt positiivse teate, et Robertil midagi hullu kõrvade, kurgu ja ninaga ei paista olevat. 

Uhke Mirtel Elsa kleidiga ja ehetega (30.ja 31.jaanuaril):

Beebikooli saab sõita ka nii (9.02.2023):

Meisterdasime beebikoolis sõbrapäevaks südameid (09.02.2023)

Preili poseerib beebikoolis 9.02.2023

Lastele meeldib beebikoolis väga, rohkem kui lasteaias 14.02.2023 

Õues käime tavaliselt hommikuti, aga kuna kauem on valge, siis vahel ka õhtul. Lastele meeldib väga aias mängida, aga tihti käime ka poes või metsas jalutamas. Poodi on meie juurest veidi üle kilomeetri, nii et paras maa. Robert sõidab tavaliselt rattaga, Mirtel vahel kärus ja vahel jooksurattaga. Käruga on kindlam minna, sest siis saab kiiremini. Robert sõidab juba nii kiiresti, et minul on joostes tegu, et järele jõuda. Hea trenn🙂

Juba saab natuke liivakasti (27.01.2023):

Kärutita🙂 31.01.2023

Robert käskis pildistada 12.02.2023

Beebikooli 14.02.2023

Muidugi sooviks ka väga esineda, kõige toredam oleks lauludega teisi rõõmustada. Siiski on millegipärast minu rolliks vist kujunenud pigem lastele ürituste korraldamine. See on ju ka väga vahva. Kasutan alati ju mängude läbiviimisel hästi palju kitarri saatel laulmist. Tore, et veebruari koolivaheajal oodatakse mind juba kolmandat korda Haapsalu Hestia hotelli lastega mängima ja meisterdama. Järelikult olen oma tööd hästi teinud, et ikka jälle tagasi kutsutakse. 

Tulevase peaministriga 9.02.2023

Kuidagi nii tahaks, et miski eesmärgi endale leiaks. Veidi kahju, et sel aastal ennast valimistest kõrvale jätsin. Neli aastat tagasi kandideerisin riigikokku ju üpriski hea tulemusega. Valituks küll tol korral ei osutunud, aga see aeg oli põnev. Eks alati ju loodad ikka maksimumi. Sel aastal on mul ainult valimisrõõm, ja muidugi lootus, et ehk saadakse kokku hea valitsus ja elu läheb Eestis paremaks. Tegelikult soovin südamest, et eestlased oleks ühtsemad ja ei kritiseeriks kedagi nii valikute kui vaadete pärast. Ma usun, et hea Eesti elu võti peitubki koostöös. Elage, armastage, tehke lapsi ja naeratage, kõlab ju hästi? 

Meie loomad ka:

Newfoundlandi koer Tiina, 1a ja 7k

6kuune kiisu nimega Kribu või Kassu...