Koliks õige Eestist minema?
Huvitav, et seekord reisilt naastes tundus kodumaa nii jälk, et oleks ta peale lausa sülitada tahtnud. Kõik need restoranid, spaad, kohvikud, mis kõrgetes klantshoonetes või vanalinna madalates hoonetes hingitsevad on mulle kui "suurele kurjategijale" suletud. Või siis need arvukad põnevad muuseumid, teatrid ja kinod, kuhu koolivaheaegadel kultuuri nautimiseks ja harimiseks ikka sammud oleme seadnud. Kõik on meie perele kinni. Nuta või kraabi ukse taga palju tahad. Või lehvita raharulle. Miski ei aita😞
Niisiis seekordse rahalaadungi poetasime hoopis Rootsi kukrusse, oma osa sai ka Tallink. Olen meie reisiga 100% rahul. Kogu reisi vältel kandsime maski ainult laeval testima minnes. See oligi peaaegu ainuke märk totakast süsteemist ja lauslollusest, mida Eesti Vabariigi valitsus ühes teadusnõukojaga meile hullumeelselt peale surub. Laevale minek oli väga ladus, kella seitsmeks olin bronninud meile testiajad. Laeval seda kõige lihtsam teha. Samas huvitav, et kui oleks positiivse tulemuse saanud, oleks öeldud, et koju tagasi ujuksin?😅Testi võib teha ka omal käel Eestis, ka kurguloputusvedelikust näiteks, aga siis peab kehtivust jälgima. Nimelt, et Rootsi pääseda, peab kõigil üle 12aastastel, ka vaktsineeritutel, olema ette näidata negatiivne testitulemus. Seda piiri peal ka väga hoolikalt kontrolliti, keegi mööda ei pääsenud ja edasi sai vaid tigusammul. See natuke muidugi häiris. Oleks võinud rohkem töötajaid olla, sest tuhande või rohkema reisija kontrollimine võttis muidugi omajagu aega. Kõik seisid sabas nagu silgud pütis, ei mingeid 2meetriseid vahesid. Kõige huvitavam on siiski ikkagi see, et naastes Eestisse, ei kontrollitud kedagi. Mis mõttes nagu? Oma inimesi piiratakse ja survestatakse igatepidi, aga võimalikud nakkuse sissetoojad lubatakse rahumeeli Eestit avastama.
Kõik sai alguse sellest, et otsustasime koolivaheajal midagi põnevat teha. Kuna kodus olemisest on juba totaalne siiber, pisipõnnid varsti metsikud, sest sotsiaalsed oskused praktiliselt puuduvad: käitumine erinevates situatsioonides, suhtlemine teiste lastega, käitumine muuseumis, restoranis noa-kahvliga söömine, viisakus jne Ka suurematele lastele tuleb aeg-ajalt kasuks kodust väljaskäimine ja muuseumis silmaringi arendamine. Tavaliselt oleme talvel kuskil Eestimaa pinna peal mõnusa spaa, vahva muuseumi jne leidnud, kuna aga "tore" Eesti riik ei luba siinseid ettevõtteid toetada, seadsime kursi piiri taha, täpsemini Rootsi. Tahtsin oma silmaga näha, et kas tõesti igal pool on selline rumal- ja madalalaubaline valitsus, kes väljamõeldud pandeemia nime all lastele koolivaheajal kultuuri ja enesearengut keelab.
Kujutate ette, Rootsis oli kõik VABA! Sõitsime maskivabalt ja õnnelikult bussiga ning lonkisime linna peal ja šoppasime ning sõime restos. Eriliseks vahepalaks oli Tehnikamuuseumi külastamine, kus jagus uudistamist mitmeks tunniks ning kõike ei jõudnud ära vaadatagi. Ilm oli imeilus päikseline, ent külm ja karge. Silma jäid mitmed liuväljad, kus inimesed mõnuga uisutades vaba aega veetsid. Meil, Eestis, on see ju KEELATUD! Siin ei saa ei liuväljadele ega suusamäkke😖
Tehnikamuuseum oli küll äge (https://www.tekniskamuseet.se/)! Esiteks sinnajõudmine on sadamast suhteliselt lihtne. Istud nr76 bussi peale, mõned peatused sõita, siis kõnnid mõnusa jalutuskäigu läbi pargi ja oledki kohal. Seal on kõrvuti tegelikult mitu muuseumit: etnograafia- ja politseimuuseum. Meie oleme aga rohkem tehnikahuvilised. Muuseum meenutas mingil määral Tartus asuvat Ahhaa keskust. Keskmeks oli näitus "Moving to Mars," kus näidati ja selgitati Marsil olevat olukorda ja elu võimalikkust sellel planeedil. Oli huvitav ja kindlasti hariv.
Hoone on hästi suur ja palju ruume, kus erinevaid tegevusi teha. Robertile ja Mirtelile meeldis üks ruum, kus sai kraanaga klotse tõsta ja lindi peal neid vedada. Seal jamasid nad tükk aega. Lõpuks leidsime aga suure laste paradiisi, mis tegelikult sobis kõigile. Seal sai mööda labürinte käia, lasta alla suurest liutorust, minna läbi maagiliste seinade, ronida jne ning ennast erinevates asjades proovile panna: käte jõud, painduvus, tasakaal, hüppe kõrgus, suusatamise simulaator jne. Seal oli ühtviisi põnev nii üheaastasele Mirtelile, 3aastasele Robertile, 13aastasele Mihklile kui ka minule ja Priidule. Pärast hullamist läksime restorani, kus sõime loomulikult Rootsi laste kohustuslikku einet: lihapalle, kartulit ja kastet. Lisaks sai seal külastada ka poodi, kust erinevaid tehnikavidinaid, leiutisi, legosid jm kaasa osta. Jäätiseputka oli ka. Kõikjal olid puhkenurgad, kus last imetada ja mähkimisvõimalusega tualetid. Sisse minnes sai riided ja ebavajalikud kotid jätta garderoobikappi ja võtme endaga kaasa võtta. Meie suure kahese käruga (Bumbleride Indie Twin) mahtus muuseumis mõnusasti liikuma. Piletid ja aja peab enne netist broneerima ja ostma. No nii äge koht lihtsalt, ülivõrdes ainult räägin sellest.
Peale muuseumikülastust läksime sealt kõrvalt kohe buss nr 69 peale ja sõitsime kesklinna. Mirtel jäi kärus muidugi magama, nii et saime rahulikult šopata. Külastasime suurt ostukeskust Gallerian. Raiskasin Polarno Pyret poes lasteriietele hunniku raha ning külastasime ülisuurt mänguasjapoodi World of Toys. Seejärel oligi juba aeg hakata vaikselt ennast sadama poole tagasi sättima. Kõndisime läbi veel pühadetuledes hämarduva Stockholmi ja läksime jälle nr 76 bussi peale, et Värtahamneni sadamasse sõita. Tagasiteel ärkas Mirtel üles ja Robert jäi kärus magama, kust Mirtel teda laeva peal äratama hakkas.
Peagi saabus meie kuninglik õhtusöögiaeg Grande Buffet`s, kus vitsutasime mõnuga😋 Pärast kõndisime laeva peal ja mängisime ning kuulasime mängutoas kontserti. Mirtel oli nii ülijulge ja suhtles igal pool vabalt. Eriti meeldisid talle sädelevates kleitides ja kõrgete kontsadega naislauljad. Kui lapsed magama läksid, tegime aega parajaks ja mängisime kajutis kaarte. Shanoni kontsert algas suhteliselt hilja, aga ma nii tahtsin minna. Kontsert oli muidugi üliäge. Rahvast oli superpalju ja meie Priiduga ka läksime kohe lava ette näppu viskama. Kahjuks jäi meie kontserdielamus siiski lühikeseks, sest peagi saatis Mihkel sõnumi, et Mirtel on üleval ja nutab. Nii kiirustasime kajutisse ja läksime varsti magama. Elamus kontserdist ja sellest, et see kõik võimalik on, püsib siiani eredana. Isegi nii eredana, et hakkasime suisa mõtteid mõlgutama perega kolimisest. Otsiks töö, müüks kõik maha ja ostaks üheotsapileti Rootsi. Miski mind siin Eestis enam kinni ju ei hoia, ema-isa mõlemad mulla all...
Õhtusöök laevas 
Unetunde on mul viimasel ajal, või noh, umbes viimasel 3 aastal ja 3 kuul ikka väga vähe. Robert magas ja magab siiani vahelduva eduga väga kehvalt ning Mirtel kordab sama mustrit. Ma ei saa ükski öö peaaegu magada. Mirtel endiselt mul kogu aeg tissi otsas ja ise magama jääda ei oska. Nii kui talle selja pööran või ennast veidi mugavamalt välja sirutan, kohe hakkab virisema. Viimasel ajal kiigutame teda üldse toas käruga magama, sest muidu on täiesti võimatu, ta lihtsalt ei jää magama, kuigi ise on unine ja viril. Seal õnnestub tal vahel ka 2-3 tundi jutti magada, aga noh, kui ma lõpuks õhtul voodisse jõuan, ärkab ta enamasti ja siis on ta ikka öö läbi minu kaisus. Mõni üksik öö selle 1 aasta ja 3 kuu jooksul on olnud selline, kus olen veidi rohkem järjest magada saanud, aga siis on tavaliselt jälle Robert see, kes mitu korda ärkab ja nutab, nii et lausa ahastus tuleb peale. Huvitav, millal ma ükskord magada saan? Ja kas see magamatus tervisele või elueale kuidagi halvasti ei mõju?
Muidu on Mirtel ikka ülinunnu, julge ja lahe plika. Nüüd ta ainult käib püsti, enam pole meil pisikest beebit. Õues käimine muidugi veel nii hästi välja ei tule, aga harjutame. Eks need talvekombed ja -saapad ole häirivad. Mirtelile meeldib väga tantsida ja siis kui emme võimleb, teeb kaasa. Musimaias on ta ka ja sülle ronib kõikidele. Kui näiteks issi või venna võtavad Roberti sülle, siis hakkab kohe kadetsema ja nutma ning tahab ise. Sööb ta peaaegu kõike, aga üritan talle võimalusel ikka vähem soolaga maitsestatut anda. Kuna enamasti on lihtsam ja puhtam teda ise toita, siis ikka veel püreestan ning lisaks annan ka tervena erinevaid toidukangikesi. Kui Robert ei saanud ega osanud umbes 2,5 aastat magusat tahta, siis Mirtel nõuab ja saab juba kõike, küpsistest šokolaadini. Ega muidugi talle kilode viisi anna, väikse tükikese ainult, aga ikkagi. Ei tea, kumb variant on parem? Äkki Mirtel sööb väiksena isu täis, et suurena enam niipalju ei taha? Samas kui tal minu geenid on, siis sööb ta magusat eluaeg ja palju🙈
Kikusid on Mirtelil hetkel 6: 4 üleval ja 2 all, aga tundub, et on juurde tulemas, sest ta on megaviril ja käed koguaeg suus. Sõnu väga pole juurde lisandunud. Jõuludeks saadud kiikmõmmikut kiigutab ja ütleb kiiga - kaaga. Veel meeldib talle väga nukkudega mängida, neilt riideid seljast kiskuda ja nukuvankrisse panna. Loomulikult mängib Mirtel palju Roberti autodega, sest neid on kõikjal ja igas suuruses. Robert tirib muidugi jälle ära ta käest neid. Üldse kaklevad nad suht palju, kuigi Mirtel on rahulikum ja kannatlikum, samas jälle kangust täis. Kui vahel juhtub, et Robertit pole, siis mängib üksi või siis õepoja Steveniga ilusasti. Nii kui Robert saabub, on kohe teda kõik kohad täis ja pahandused on kiired tulema, sest Robert tirib kõik asjad teiste käest ära. Muidu kahekesi olles on Robert jälle hästi vahva. Tal nii ägedad ütlemised iga asja kohta. 3aastased on ikka nii lahedad juba. Muidugi võiks rohkem Robertit arendada, aga tihti on lastega, koeraga ja majapidamisega tegelemisest võhm nii väljas. Näiteks öisest mähkmest lahtisaamisega võiks tegeleda. Usun ja loodan, et hiljemalt suveks on ta ikkagi mähkmetest prii. Võtan selle endale eesmärgiks. Samas peaks ka Mirteli mähkmendusega tegelema hakkama. Kui ta ärkab, siis panen ta kohe potile ja teeb ilusasti. Usun, et Mirteli saan suvel mähkmevabaks, siis lihtsam harjutada.
Igatahes ootan juba kevadet, et ei peaks niipalju riideid lastele selga toppima. See talv on lisaks alates detsembri keskpaigast lumi maas ja külmakraade on ka ikka jagunud. Ja muidugi ootan seda ka, et läheks juba lihtsamaks, kõiges. Et lastega oleks kergem ja et tuleks uus ja rahvaga rohkem arvestavam valitsus, kes ei survestaks vaktsineerima, laseks elada ja nautida. Lootus sureb viimasena😏
Comments