Suvest sügisesse: päike, meri ja kuulsused
Mõtleks vaid, et ongi see ilus suvi läbi. Mis selle siis nii ilusaks tegi? Kuidagi see aasta ma nautisin seda mõnusat kuumust. Võibolla oli see kuidagi talutavam seetõttu, et vahepeal oli ka pisut jahedamat ja vihmasemat. Põud algas alles augustis. Tavaliselt kõrbeb muru juba juulis ära, nii et niita pole vajagi. Sellel aastal oli aga vastupidi. Juulis sai ikka korralikult iga nädal muru üle käidud. Augusti teises pooles polnud aga selleks vajadust, kuiv ja kuum olid oma töö teinud.
Kuigi Rohukülas on sisseminek kivine, on see ikkagi üks mõnusamaid randu (20.07.2022):
Veel meenuvad mulle need mõnusad rannaskäigud ja muidugi Roosta Surfibaar oma ülilaheda atmosfääriga. Või nagu Robert ükspäev ütles: "Ma tahan ainult sinna söögiranda minna!" Nojah, ta mõtles selle all muidugi Roosta randa, et seal saab ju surfibaarist pitsat, friikaid ja õunamahla. On ikka lahe koht küll! Ja nii kurb on mõelda, et nüüd valitseb seal täielik vaikus. Tuleb uut suve ootama hakata..
"Söögirannas" 😆 (11.08.2022):
Viimast korda Roostal sellel suvel (25.08. 2022):
Tahaks ikka nautida koguaeg. Nii kurb, et vahepeal peab seda külma, vihmast ja tuulist jne ilma taluma. Nii tore, kui oleks koguaeg ilus ja soe, lilled õitseks ja linnud laulaks. Jah, võibolla ei oskaks siis seda ilu niimoodi hinnata. Kui aga pikk, pime, porine ja lörtsine aeg vahel on, siis tunduvad kevad ja suvi eriti valged ja helged.
Suveõhtune ujumine Valgevälja karjääris (27.08.2022):
Huvitav on mõelda, et Mirtel on hetkel umbes sama vana nagu Robert, kui Mirtel sündis. Robert oli küll siis veel nagu väike titt, Mirtel on aga väga asjalik ja tubli. Täielikult mähkmevaba on ta juba paar kuud (öise mähkmega oli umbes kuni 1a ja 9kuud) ning lutti pole ta kunagi võtnud. Ise küsib poti peale ja räägib ka juba üsna asjalikult. Lisaks on ta hästi hoolitsev nii laste kui loomade suhtes ja ülihea suhtleja. Nii kui ta kuskile ruumi sisse astub, siis lapsed on tal ümber ja hakkavad kallistama vms Riideid ja jalanõusid proovib Mirtel juba endale ise selga-jalga saada. Vahel saabki õigesti. Vähemalt ta ei karda uusi asju nagu Robert kunagi. Pigem talle meeldivad uued ja ilusad riided ja mänguasjad. Roberti kunagistest hirmudest on juttu siin: http://illekas.blogspot.com/2020/02/robert-ja-uued-asjad-mottetu-hirm.html Mirtelil läks ka üsna ruttu jooksurattaga sõidu õppimine. Nojah, tal ju eeskujud ees. Kuna ostsime Robertile kalli, kvaliteetse ja kerge jooksuratta, siis on see nii heas korras, et nüüd sõidab sellega Mirtel. Täpsemalt rattast siin: https://www.veloplus.ee/et/toode/jooksuratas-kellys-kite-12-neoon-roheline-45624
Sama vana Robert imes aga mõnusalt lutti, rääkis omas keeles, oli mähkmetega jne (Siin veidi juttu sama vanast Robertist: http://illekas.blogspot.com/2020/09/miks-mu-lapsed-koik-sugiskuudel-sunnivad.html ) Nojah, tegelikult võrrelda ei tohiks, sest eks kõik arenevad erinevalt. Mirtelil on ju suur vend eeskujuks ees, ja pealegi me võtame teda kuidagi suuremana. Robert oligi ju üksi ja pisi ja emme poja, kes tudus pea mu kõhul jne Mirtel pole aga kunagi mind niimoodi üksi nautida saanud, koguaeg on Robert ka olnud. Sageli eeldame, et Mirtel peaks ka juba kõike neid asju oskama ja tegema nagu temast pea poole vanem Robert. Ja ta teebki palju asju sama tublilt või isegi paremini. Siis mul tuleb aga meelde, et ta on tegelikult veel nii pisi ja vajab palju hellitust ja hoolitsust. Samas Robert nõuab ka ikka veel nii palju tähelepanu ja hellust, nii et endiselt on ennast väga raske jagada.
Roberti juustega on ka põnevad lood. Nimelt need on tal kasvanud sünnist saati. Esimesel eluaastal polnud tal väga juukseid, siis tulid mingid udupeened karvad. Enne lasteaiaaasta algust sai aga Robert uue soengu. Pikad valged lokid langesid, järele jäid veidi lühemad, ning tuka lõikasime ka ette, sest muidu olid karvad koguaeg suus ja segasid. Päris poisipead ei tahtnud küll talle lõigata, sest need heledad lokid on nii armsad.
Enne juuksurit:
Kuigi plaanisime augusti lõpu poole veel Soome paariks ööks minna, siis kahjuks see reis jäi ikkagi ära. Ilmselt võtame selle ette järgmisel suvel, sest Priidul juba ammu eesmärgiks Hämeenlinna kindlust ja seal läheduses asuvat Parola tankimuuseumi külastada. Kahjuks õnnestus meil kõigil aga miski haigus augusti algul üles noppida ning siis algasid juba rahamured. Mitte seetõttu, et hetkel väga kehv seis oleks, aga mure tuleviku pärast on suur. Lootsin ikka, et leian endale miski töö hiljemalt septembrist, aga kahjuks pole mind kuskile vajatud. Olen küll paljudesse kohtadesse suve jooksul kandideerinud, aga... Praegu on tunne, et ei soovi enam kuskile kandideerida. Juba jonni pärast. Nii palju aega sellele raisatud. Nüüd ootan, et ehk keegi midagi ise pakub või kutsub. Õnneks vaikselt juba huvitavaid pakkumisi tuleb. Äkki aitas sellele kaasa ka üks tore sündmus, kuhu olin palutud lastega mängima. Olen oma sünnipäevakorralduse karjääri jooksul mitmel kuulsuse peol käinud. Näiteks olen erinevate tegelaskujudena mänginud endise Eesti peaministri Juhan Partsi, ajakirjanik Urmas Vaino ja ettevõtja Viktor Siilatsi silmateradega. Õnn oli aga suur, kui augustis kirjutas mulle Lauren Villmann ja enda ning Tanel Padari esimese ühise tütre, Linda (3) sünnipäevapeole kutsus, kus kehastasin Elsat. Väga vahva kogemus. Valmistasin muidugi väga põhjalikult ette, käisin kosmeetiku juures ja juuksuris, kes blondeeris mu juuksed heledamaks ja tegi soengu. Millegipärast mulle parukaga Elsa üldse ei meeldi. Kuna mul endal suht pikad ja paksud juuksed, siis paruka alla neid märkamatult peita on suhteliselt raske. Pea jääb ikka kuidagi imelikult suur. Jäin selle peokorraldusega muidugi totaalselt miinustesse, sest juuksur ja kosmeetik maksid väga palju. Samas sain sellest põhjalikust ettevalmistusest enesekindlust, sest just iga päev ei saa Tanel Padari ja Tomi Rahulaga ning nende lastega "Kes aias" ringmängu mängida. Ilusaid reklaampilte tegin ka palju. Nii et ehk kutsutakse veel kuskile.
Kuulsustega mängimas (26.08.2022):
Vaadates veel suvele tagasi, siis juuli viimasel nädalavahetusel käisime Saaremaal EKRE suvepäevadel. Ilmaga vedas täielikult, ööbimiskohaga aga mitte. Üritus toimus Mändjala kämpingus. Kahjuks on see ilus koht täielikult amortiseerunud ja häbiplekiks kogu Saaremaale. Majakesed on lagunemise äärel, kardinad alla kukkumas ja ei varja midagi, vaip nii must, et seal kees küll miski elu sees. Voodipesu räbaldunud ja aastast 1983 (ühe püüri peal oli aastaarv), voodid niisked, trepp sodi täis, rätikud puudusid üldse. Absoluutselt mingeid mugavusi toas polnud, rääkimata kätepesuvõimalusest või desovahendist (Hiiumaal oli kämpingus vähemalt veekeedukann ja külmkapp). WC-maja oli tükk maad eemal, kraanidest voolas Eesti ühel käidavamal saarel jääkülma ja imeliku lõhnaga vett, nii et hambaid oli päris piin pesta, rääkimata näiteks beebi taguotsa pesemisest vms Tagatipuks ei leidnud öösel pimedas enam tagasiteed, vaid eksisin ära. Duši all käimiseks oli igaühele žetoon, katkematut voolavat vett sai selle eest nautida 4 minutit! Ma olen harjunud just vett kokku hoidma, et seebitamise ajaks panen vee kinni jne Seal vett kinni keerata polnud aga võimalik. Žetoon masinasse ja kui kiiresti ei tee, siis jääd lihtsalt seebiseks. Loomulikult oli dušimaja ka igivana ja räpane. Ka kompleksi restoran oli väga jubedas seisukorras. Ja sellise õuduse küsitakse veel 50€... Ma ei läheks sinna tagasi isegi siis kui keegi peale maksaks. Või vähemalt mitte enne kui kogu kompleks korda tehtaks.
Praami peal on alati tore (30.07.2022):
Kuigi Mändjala rand peaks olema üks kaunemaid liivarandu Saaremaal, siis mina küll miskit erilist sealt ei leidnud: madal ja kõrkjane. Ainult üks väike sissepääsuava oli. Umbes kümmekond aastat tagasi, kui samas kohas telkimas käisime, siis oli küll pikk rannajoon. Lihtsalt nii käest ära on lastud kogu sellel kohal minna. Ainuke asi, mis uuem ja kobedam, oli laste mänguväljak rannas. Samas seal kõrval oli jälle üks päevinäinud ja ohtlikult kõikuv rippumistoru. Minu arust võiks küll selle koha korda teha, potentsiaali oleks küll. Siinkohal oleks paslik tsiteerida Veskimehe laulusõnu: "Oh, tule noor ja tugev mees..."
Mändjala rand ja mänguväljak (30.07.2022):
Suvepäevad olid muidu toredad. Nii hea oli olla inimeste keskel, kes on oma mõtetes sinuga samal lainepikkusel. Keegi ei räusanud, ässitanud ega pidanud vihakõnet, vastupidiselt üldsuse arvamusele EKRE`st. Paljud olid perede ja lastega nagu meiegi. Kohapeal olid lastele suured batuudid ja sai ka laevasõitu nautida. Mirtel leidis igatahes endale kohe sõbrad. Õhtul esines ansambel Vanaviisi. Ka meie saime Priiduga lõpuks natuke kahekesi Saaremaa õhtu ilu nautida. Panime lapsed magama, jätsime Mihkli valvesse ning läksime jalutama. Nii mõnus oli. Saime üksteisega juttu rääkida nii, et keegi ei hüüa midagi vahele.
EKRE suvepäevad Saaremaal Mändjalas (30.-31.juuli 2022):
Järgmisel päeval käisime Kuressaare lossis. See on ikka nii äge koht. Üldse on Kuressaare hästi armas linnake. Lossihoovis oli ka mõnus mänguväljak, kuhu oleks võinud vist tundideks mängima jääda.
Kuressaare linnuses 31.07.2022:
Enne laevasõitu oli mul veel esinemine kitarri ja lauluga ühele kenale prouale. Alati tuleb ju kõikidest käikudest maksimum võtta.
Augustisse jäi ka Valge Daami laat (14.08.2022), kus on alati tore loomi vaadata ja paitada🙂:
Toredad perepildid tegin aga Tivoli lõbustuspargis (4.08.2022):
Kuigi Soome me ei jõudnud, siis Tallinna küll. Tegelikult plaanisin oma kahte viimast Hestia hotelliketi kinkekaarti ära raisata, kahjuks see aga ei õnnestunud. Juhtus hoopis üks inetu lugu, mis meele mõrudaks tegi. Broneerisin Hestia Euroopa hotelli meile parima sviidi. Kuna see asub kohe Tallinki reisisadama kõrval, mõtlesime veel, et oleks imehea sealt hommikul üle lahe põrutada. Peale pikka ja väsitavat loomaaiaskäiku jõudsime hotelli, kus pidime päris kaua ootama enne kui tuppa saime. Lapsed jooksid seal fuajees nagu hullumeelsed ringi ja Robertil oli veel kakahäda. Tuppa jõudes mulle aga helistati ja paluti alla registratuuri tagasi. Selgus, et kohapealsed adminnid ei saa neid kinkekaarte vastu võtta. Paluti ikkagi tasuda. Öeldi, et kuna on pühapäev, siis pole ka kedagi tööl, kes seda otsustaks. Mina polnud aga sellega arvestanud. Tulimegi ju sinna just selleks, et olemasolevat kinkekaarti laiaks lüüa. Läksin tuppa tagasi, võtsime oma pakid ning jätsime selle toa sinnapaika. Vot siis sellise vastuvõtu osaliseks võid Hestia keti hotellides saada. Ulatasin adminnidele uksekaardi ja sõnasin: "Thanks for nothing!"
Tallinna loomaaias (21.08.2022):
Jalad väsimusest tuld löömas ja kõhud korisemas vantsisime autosse. Mõtlesime, et sõidame koju ära. Ma olin nii solvunud. Olin ju kirjutanud hotelli, et kinkekaardid jne Oleks siis kohe võinud öelda, et ei saa. Selle aja peale leidis Priit bookingust ühe lähedalasuva korteri https://fabulous.ee/apartment/balcony/ . Mõeldud, tehtud. Suundusime Kadriorgu ja ausalt öelda oli päris kena kohake. Eriti mõnus, et see asus põhimõtteliselt Kadrioru pargi kõrval. Panime asjad ära, sõime ja läksime jalutama. Millal ikka sellise koha peale satuks. Peale imelise luigetiigi, leidsime iluaiast lunapargi ja mõnusalt suure mänguväljaku.
Kadrioru pargis (21.08.2022):
Majutuskoha plussideks oligi hea asukoht ja tasuta parkimine maja kõrval. Puuduseid oli aga liiga palju. Samas oleks need kõik hea tahtmise juures kõrvaldatavad. Oma hoovi peal asuvas majutusasutuses ma midagi sellist küll ei lubaks (Mamma maja leiab nii booking`ust kui ka facebook`ist). Näiteks puuduva dušikardina tõttu pritsis vesi kõik põrandale, magamistoa aknal puudus avamislink, mis muutis toa väga umbseks, ühel aknal puudus täielikult kardin. Ka puhtuse koha pealt võib viriseda, sest diivanipatjade vahelt tulid välja pudelikorgid. Korter oleks mõeldud pigem nagu kahele, sest lahtitõmmatav diivan oli väga logu ja kitsas. Puudusid ka linad ja rätikud. Võtsin ühendust ja õnneks toodi varsti juurde.
Majutuskoht, mille puhtusega me rahul polnud: (21.08.2022):
Ja jõudsimegi augusti lõppu, mil toimus põnnide esimene tutvumine lasteaiaga ja viimased rannaskäigud. Tore on see, et Mirtel ja Robert hakkavad käima samas rühmas, sest Põnnipesa rühmas käivad 2-7 aastased lapsed.
Siis läks järsult külmaks. Kui ükspäev oli +30 kraadi sooja, sii järgmisel ainult +12 kraadi. Lapsed jäid haigeks ja lasteaiaga harjutamine lükkus kaugele tulevikku.
Nii loodan, et ehk tuleb septembri lõpupoole ikka vananaistesuvi. Üldse ei taha veel külma.
Üks tore sündmus septembri teisel nädalavahetusel on juba 16 aastat olnud Nostalgiapäevad. Sellel aastal aga uue nimega Vintage Weekend. Mind kutsuti avamisele laulma laulu "Et oleks rahu." Riietusin hipistiilis. Lahe kui selliseid asju tegema kutsutakse.
Septembris sai mu teine tütar Eliise täisealiseks ja vanim tütar ka aasta vanemaks.
Eliise sai 18 (06.09.2022):
Comments