Kakamisest, kuumusest, reisipotist ja muust...
Oi, kui ilus ja soe suvi on olnud. Kohati isegi liiga soe, nii ei jaksa enam midagi teha, ainult toas passida ja õhksoojuspumbal jahutada lasta. Õnneks hommikuti on ikka veidi lahedam, saab oma tähtsad poeringid ja jalutamised ära teha. Mina käin muidugi käruga jooksmas või teen õues trenni iga ilmaga. Hea võimalus päikest võtta. Bikiinid selga ja õue +30kraadise kuumusega hantlitega vehkima.
Väike näide siin:
Muidu ei mäletagi, et millalgi oleks jaanipäeva paiku +25kraadist temperatuuri olnud. Nüüd on juba üle kuu aja kuumalaine olnud ja lõppu ka ei paista. Vihma pole ka väga sadanud, kõik kuivab. Õnneks kaevus vett jagub ja Priit kastab igaõhtu lilli ja kasvuhoones taimi. Tegelikult võiks muru ka kasta, aga kes see jaksab. Niigi on õhtuti päris raske Priitu kastma saata, sest lastega nii palju tegemist.
Selliste ilmadega võiks muidugi kuskil mere ääres varbad vees peesitada, aga olen kindel, et ega Robert mul tšillida ikka laseks, ta põgeneks kohe sügavasse vette. Oleme paar korda kodu lähedal asuvas Valgevälja karjääris ning Rohuküla rannas käinud ja seal on ikka pidev jälgimine. Koguaeg pean võitlema, et Robert ülepea vette ei lipsaks. Paar korda on ta vee alla ka vajunud, aga see teda üldse ei häiri. Ma ei saa aru, kuidas ta üldse ei karda? Ta juba pisikesest peale selline veeloom, võibolla seetõttu, et käisime päris beebina teda ujutamas? Mirtel ei arva aga ühestki veekogust suurt midagi. Ta lihtsalt istub veidi häiritud näoga ja ei saa aru, et miks ta seal märja ja külma vee sees olema peab🤣 Ehk talle hakkab veel meeldima? Mina olen küll väikesest peale täielik veehull olnud. Eks isa utsitas ka mind alati ja õpetas ujuma. Ta oli ise väga hea ujuja. Mäletan eredalt, et muidu olin väiksena suht silmapaistmatu kuju, aga koolis ujumise algõppes olin parim ujuja.
Peale juuni alguse Hiiumaa reisi plaanisime kohe Pärnusse põrutada, aga kahjuks jäime kõik ridamisi haigeks, mina kõige viimasena. Väga jube oli haige olla kui õues oli +32kraadine kuumus. Haiguse tõi meile ilmselt Eliise koolist, sest tal oli kõige esimesena hästi suur nohu ja paha olla. Siis jäid Mihkel ja Priit ja paari päeva pärast Robert ja Mirtel. Mirtelil oli esimest korda palavik 38,5 kraadi ja ta sai palavikualandajat. Õnneks läks lastel kuidagi kergemalt ja Mirtelil oli ka ainult 1 päev palavik. Robertil oli väike palavik. Priidul ja mul oli mitu päeva hästi paha olla ja suur nohu. Mul oli ka kurk hästi haige. Ei mäletagi, et oleks suvel nii haige olnud. Igatahes nüüd oleme terved ja valmis seiklusteks.
Ilmselt ei jõua enne Rootsi reisi (mida me väga - väga ootame) kuskile minna. Esiteks oli jama, et meie suurel Voyageril oli konditsioneer katki, pidi tüüpviga olema. Tellisime küll uue jupi, aga selle kohalejõudmine võttis aega ja siis veel remontimine. Priit vahetas õnneks ise jupi ära (no on ikka ideaalne mees, kõike oskab🙂), sest me ei raatsinud veel lisaks paar sotti välja käia, niigi maksis puuduv jupp 200€ ringis. Õnneks sai korda, sest sellise kuumaga ilma konditsioneerita sõita on täielik piin. Väikese Hondaga ei tahaks ka kaugele reisida, sest siis istume nagu silgud pütis ja sinna pagassi ei mahu suur käru Bumbleride Twin ka ära. Robert on viimasel ajal hästi palju hakanud kärus istuma. Võibolla sellepärast, et palavaga raske liikuda? Igatahes mulle see sobib, sest siis saab kaugemale ja kiiremalt liikuda. Lühema, umbes 100kilomeetrise otsa kannatab muidugi Hondaga ära. Käisime ükspäev sellega Tallinnas loomaaias ja õel külas. Ilm oli muidugi jälle superpalav. Tore, et Cesilia ja Steven ka meiega liitusid.
Sotsiaalmeediasse kirjutasin meie toredast päevast nii:
Täna (30.06.2021) käisin oma 4 lapse ja lapselapsega loomaaias ja õel külas. Viies laps on tantsulaagris ja ei saanud meie väljasõidust osa. Nii mõnus ilm ja imeline suvi. Lapsed pidasid hästi vastu. No mul oli kõik muidugi planeeritud ka: varakult tõusmine (mitte, et ma muidu hilja ärkaks, aga Priit ja Mihkel magavad muidu kauem), Mirteli esimese une ajal Tallinna sõit, otse loomaaeda. Mirtel istus terve aja ilusasti kärus, Robert kõndis või istus loomaaiakärus. Umbes 2 tundi olime loomaaias ja siis sõitsime õe juurde Kristiinesse, kus meid ootas kaetud laud😋 Kõiki loomi muidugi näha ei jõudnud, aga ma püüdsin ennetada laste näljakisa (see on õudne🙂) ja ma arvan, et õnnestus. Mirteli teise une ajal sõitsime koju. Robert muidugi magama ei jäänud, aga ta pidas üsna hästi vastu ja läks õhtul varem magama. Üks asi on veel tore, et Robert on päeval mähkmevaba, või noh, ainult magamise ajal paneme. Ostsin talle reisipoti ja sellest on niipalju abi olnud: igale poole saab kaasa võtta ja kasutada, isegi poes riiulite vahel🤣. Soovitan! Ostsin selle siit: https://www.reisipisik.ee/lastekaubad-reisile/laste-reisipott/my-carry-potty-pissipott-sinine
See reisipott on tõesti hea asi ja armas ka veel pealekauba. Valisime dinosaurusega ja see sai kohe Roberti lemmikuks, kuigi hind on ikka tavalise pissipoti kohta küllaltki soolane (34,90€). Samas tavalist potti oleks ka väga tüütu kaasas tassida. Hiiumaale unustasime poti kaasa võtta ja üsna keeruline oli, sest suure poti vastu on tal mingisugune tõrge. Siis pidime ikka mähkme panema. Nüüd on aga kõik oluliselt lihtsam. Ta alati ütleb kui pissihäda on ja läheb potile. Veidi suudab ka kannatada. Suurem jama on aga kakamisega. Nimelt ta ei oska potti kakada. Mõned korrad on küll sinna suure surmaga tulnud. See kakatrall on meil praegu igapäevane. Kui häda peale tuleb, siis ta hakkab nutma, hüppama, peput taha punni ajama, kokkusurutud jalgadega käima. Kui ütleme, et mine potile, siis korra istub ja hüppab siis kohe püsti, pluss keegi peab temaga seal koos istuma. Mõnikord kestab see tunde ja lõppeb ikka sellega, et teeb maha, sest enamasti on ta toas praegu ilma püksata, või siis püksi. See on aga nii väsitav, sest vahepeal on vaja ju Mirteliga ka tegeleda vms Mähkmega oli ilmselgelt lihtsam, läks ja lasi lihtsalt täis. Oeh, suurim soov on praegu, et ta potti kakamise ära õpiks, siis jääb veel ainult ööde mähkmevabaks saamine. Ja siis veel lutist vabanemine. Kui päeval suudame talle ikka selgeks teha, et lutti pole vaja, siis enne päeva- ja ööund on see ikka vajalik aksessuaar. Lohutan end sellega, et ega kõike korraga ikka saa. Õnneks ei arva Mirtel siiani lutist mitte midagi.
Tahtsin seda postitust hoopis Mirtelist kirjutada, aga millegipärast kaldun koguaeg teemast kõrvale😄 Mirtel sai juba 9kuuseks. Mida ta siis teha oskab? Nunnu olla, vastaksin kohe esimesena😀 Võrreldes Robertiga on Mirtel kordades rahulikum ja laseb emmel ja issil palju rohkem asju teha. Päevased magamised on olnud veidi lühikesed, aga nüüd, kui hakkasin talle lisaks rauasiirupit ja B12 vitamiini andma, muutus kõik paremaks. Lasime proovid teha ja selgus, et Mirtelil on mõlema vitamiini tase väga madal. Tellisin kohe Nõgelist rauasiirupi ja B-12 tilgad. Millegipärast usaldan neid Nõgeli tooteid enim, need ju kirjade järgi lisaainetevabad ja mahedalt toodetud jne. Pruukisin raseduse ajal ka sama firma rauapreparaati (ei tekitanud mingeid vaevusi) ja lastele annan Nõgeli D-vitamiini. Tellisin need siit: https://nogelorganics.com/epood/
Päevakava on Mirtelil hetkel selline:
- 6.30 äratus (see tähendab, et Mirtel äratab mind ja me hiilime vaikselt teiste kõrvalt ära)
- 7.00 hommikusöök
- 9.30 -10.30 esimene uinak
- 12.00 lõunasöök
- 13.30-15.30 lõunauni
- 17.00 õhtusöök
- 20.30 ööuni
Comments