Imeline Malta 14.-18. november 2023
Nii vahva, et maailmas on selliseid paiku, kus novembrikuus saab nautida palavust, päikesepaistet ning meres suplemist. Natuke kahju, et mina olen sündinud just Eestisse, kus üks pool aastast on jahe või külm ning hilissügisel veel pime kah. Tundub ju masendav? Võib ju öelda, et ah, mis siis, alati on ju võimalik soojale maale reisida, või koguni elama asuda. Samas nii lihtne see ka pole. Et koguda kokku lennureisiks vajalik summa, pean väga palju tööd tegema. Minuga koos reisib veel ju 4 inimest. Me pole ka teab, mis rikkad. Või täpsemalt, säästud ja puhver puuduvad täielikult. Reisi ostan tavaliselt nii, et maksan kõigepealt ära igakuised maksud, seejärel soetan soodukalt lennupiletid. Ülejäänud raha eest püüame kuidagi järgmise palgapäevani elada. Õnneks riiete, kosmeetika, juuksuri, maniküüri, väljaskäimise, treeningute jne peale raha väga ei kulu. Riided on aastakümned juba samad, vahel harva ostan mõne uue hilbu, niisama väga palju ei meigi, juuksuri juures käin paar korda aastas, küüsi ei laki, pidudel, kontsertidel, kinos ei käi, trenni teen ise. Kõige rohkem kulub raha muidugi toidule. Kuna koguaeg on nii kiire ja ega mulle kokkamine väga ei meeldi ( v.a küpsetamine), siis sööme tihti poolfabrikaate või valmistoitu. Minu üheks suurimaks sooviks oleks, et keegi valmistaks mulle ja perele iga päev süüa. Nii palju lihtsam oleks. Saaks keskenduda põnevatele asjadele või lastega mängida...
Kui mõned aastad tagasi veel unistasin reisimisest ja võitlesin lennuhirmuga, siis nüüd on mul seljataga juba 10 lendu, lennatud viide sihtkohta (Stockholm, Gotland, Barcelona, Horvaatia, Malta). Jah, ka prioriteedid on mul ajaga muutunud, kui ennemalt suunasin oma vaba raha majaehitusse ja sisustusse, siis nüüd reisimisse. Hetkel tunnen, et soovin tööalaselt rohkem vabam olla, see tähendab, et võiksin leida sellise põneva töö, mis võimaldaks palju reisida, et saaks maailma näha, kultuuri ja päikest nautida. Ausalt, reisimine teeb rõõmsaks.
Seekordseks põnevaks sihtkohaks valisin Malta. Esiteks seetõttu, et see on üks soojemaid Euroopa riike, jaanuaris, veebruaris langeb seal temperatuur +15° kanti, muul ajal ikka soojem ja suvel muidugi ülisoe. Eks muidugi oleneb alati ka aastast, aga meil muidugi vedas täiega. Viibisime Maltal novembri keskpaigas, kui põhiline turismihooaeg läbi. Sooja oli kõikidel päevadel üle +23 kraadi, päikese käes veel rohkem. Ka öösel oli umbes +20 kraadi. Veetemperatuur meres oli ligi +24 kraadi. Keskpäevane päike oli kuum ja põletas nahale korralikud päevitusrandid. Natuke jahutas tuul, veidi häirivam oli päeva pikkus. Kella viie paiku loojus juba päike. Ehk siis kõik vaatamisväärsused ja rannaskäigud pidid mahtuma lühemasse aega kui suvekuudel. Samas ööelu ja šopingut sai nautida ka pimedal ajal. Kaldapromenaadid olid mõnusalt valgustatud ja rahvarohked, baarid ja jäätisekioskid teenindasid hiliste tundideni.
Kuna meie lennuk maandus suht päikeseloojangul, siis esimesel õhtul väga palju kuskile ei jõudnudki. Kõigepealt passisime tükk aega lennujaamas ja üritasime välja mõelda, kuidas oma majutuskohta jõuda, mis asus Sliemas, umbes 9km kaugusel. Algul mõtlesime, et läheme bussiga, aga päris täpselt ei teadnud ka, et kus või kuidas. Siis üritasin Boldi taksot tellida, aga see ei jõudnud kohale, kuna oli ummikus. Üldse tundus, et seal on tihti ummikud, sest ühel teisel päeval sattusime ühistranspordiga ummikusse. Lõpuks läksime küsisime ühe kliente ootava taksojuhi käest, et kas me mahuksime oma kodinate ja suure Bumbleride Indie Twin käruga peale. Õnneks mahtusid asjad peale ja peagi vurasime mööda Malta käänulisi teid, taksosõit Luqa lennujaamast Sliemasse maksis 20€
Meie apartement asus kortermaja neljandal korrusel, Exiles Bay ranna kõrval, keset linnamelu (Apartments by Sliema Promenade and Beach, St Francis street 3). Algul plaanisime peatuda hoopiski Melliehas, imeliste randade vahetus läheduses, Pergola spaas, aga viimasel hetkel muutsin ringi. Esiteks seetõttu, et asukoht oli Valletast ja keskusest kaugemal, pelgasin igapäevast pikka bussisõitu vaatamisväärsuste juurde. Loobusime ka söökidest. Pergolas oleks 2x päevas süüa saanud, hind oli umbes 847€. Sliema korteris pidime aga ise süüa tegema, hind oli 4 ööks viiele 375€
Korteriga võis enam vähem rahule jääda. Köök/elutuba oli veidi kitsas, aga magamistoad normaalsed. Lisaks olid mõlemal toal rõdud ja duširuumid. Puudust tundsime kohvimasinast ja mikrolaineahjust ning koristusvahenditest, et suuremat sodi kokku pühkida. Ka telekat ei saanud tööle, pidin Netflixi konto tegema, et lastele multikaid näidata. Väga hea, et olemas olid pesumasin ja kuivati, ei pidanud musta pesu koju tassima. Üldiselt oli korter väga puhas ja merevaadegi olemas. Samas ega eriti palju seal olla saanudki, päev otsa seiklesime ju ringi.
Nüüd siis ka meie seiklustest. Esimesel päeval suundusime San Pawl il Bahari, et külastada Malta rahvuslikku akvaariumi: Malta National Aquarium. Kohalejõudmiseks valisime bussi TD13, mis pidi meid otse sihtkohta viima. Bussipeatusse asusime jalutama mööda mereäärt, oi, kui ilus teekond see oli. Väljas oli suviselt soe, nii umbes 23°C, päikese käes enamgi, seljas võimalikult lühikesed riided. Nii mõnus!
Esimesed vaated teel bussipeatusse:
Bussi pidi päris kaua ootama. Tegime aega parajaks ümbruskonna uudistamisega. Veidi eemal seisis üks buss, kus ülikooli tudengid pakkusid kõigile tasuta hammaste kontrolli. Nii vahva mõte. Me oleks ka läinud, aga kartsime, et siis läheb meie buss ära. Üks noor arst tuli aga ise meie juurde, andis meile infovoldiku ja tõi lastele hambaharjad ja -pastad. Lõpuks tuli ka buss.
Et sihtkohta jõuda, pidime kõndima jällegi mööda mereäärset promenaadi. Küll oli ilus! Mulle meri ja mäed tohutult meeldivad. Ostsime jäätist ja lasime ennast päiksel paitada.
Akvaarium oli väga vahva ja meeldis 4 lastele. Väljapanek oli äge: tunnelid, käigud, allveelaev...ja muidugi igasugused huvitavad veeelukad. Väga pikalt seal ei olnud, sest kes ikka tahaks nii ilusa ilmaga kuskil sees olla.
Tagasi sõitsime sama bussiga, aga tulime varem maha, et külastada ilusat liivaranda St Georges Bay. Oli väga mõnus rand ja soe vesi, umbes 24° Vesi oli ülisoolane, nii et silmad hakkasid kipitama. Robertit soolane vesi ei heidutanud ja ta möllas täiega. Mirtel jäi aga teel randa kärus magama, nii et tema supelda väga ei jõudnudki. Ta ärkas küll varsti üles, aga oli nii unine, et vette minna väga ei soovinud, ainult varbad tegi märjaks.
Pärast mõnusat suplemist läksime lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse Bay Street Shopping Complex https://baystreet.com.mt/ šoppama. Mina leidsin sealt Lindexi, lapsed muidugi mänguasjapoe. Mina proovisin poodidest lahtiseid õlapaeltega toppe leida, aga no ei leidnud väga, kõikjal olid müügil talvejoped ja kampsunid. Huvitav, kellele need mõeldud olid? Uurisin müüjalt, et kas seal kunagi külmaks ka läheb? Sain vastuseks, et jaanuaris, veebruaris võib temperatuur langeda 15°-16° juurde, ülejäänud ajal on aga ikka soojem. Nii et talvejopede vajadust kohalikud küll tundma ei peaks? Priit istus šoppamise ajal niisama. Pärast jalutasime mööda mereäärt ööbimiskohta.
Järgmisel päeval mõtlesime Vallettasse minna, et sealset sõjamuuseumit https://heritagemalta.mt/explore/fort-st-elmo-national-war-museum/ külastada. Kuna Sliemast saab Vallettasse kõige lihtsamalt laevaga, seadsime sammud sadamasse. Oli väga palav ilm. Eriti palav oli muidugi Priidul, sest tema lükkas käru, ikka mäest üles ja alla. Jah, Malta maastik on selline mitteigav ja tänavad on ikka väga kitsad, kõnniteedest rääkimata. Seal on veel selline komme, et prügikotid tõstetakse uste taha, nii me siis proovisime oma suure käruga seal kuidagi ümber nende laveerida. Algul üritasime ikka kõnniteel käia, pärast tüdinesime ja kõndisime keset teed. Kui auto tuli, põikasime kuskile kõrvale. Ja koguaeg tänasime mõttes, et rendiautot ei võtnud, sest lisaks ülikitsastele tänavatele on seal ju parempoolne liiklus. Väga segadusseajav igatahes. Ma ei saanudki aru, kummalpool teed ikkagi bussi ootama peaks.😆
Kui mere äärde jõudsime, siis oli järgmise laevani veidi aega, mõnulesime päikese käes ja sõime jäätist. Kusjuures jäätis oli seal kesklinnaski odavam kui näiteks Stockholmis. Maltal maksis jäätisekioskis ühe palliga vahvlijäätis või pehme jäätis 2€.
Laevapilet oli ka suht odav (1,50€) ja sõit muidugi ülimõnus. Samas pakuti ka pikemaid laevasõite teiste saarekeste ja vaatamisväärsuste juurde, aga sellel korral me neid ei võtnud. Võibolla kunagi järgmisel korral. No igatahes Sliemast Vallettasse sõitis laev umbes 15 minutit. Meid võttis vastu armas linn ja hobuvanker, kes küüti pakkus. Kuna me aga nii mitmekesi ja oma suure käruga, siis loobusime.
Hakkasime kõige lühemat teed mööda sõjamuuseumisse jalutama. Nagu ikka, viis meid tee mööda kitsaid tänavaid üles-alla. Pärale jõudes olime juba suht väsinud, päike lõõskas ka sellel päeval kõige tulisemalt. Samas oli meil eesmärgiks ikkagi muuseum läbi käia, ja nii tegimegi. Muuseumi juurest ja seest avanesid muidugi imelised vaated merele. Muuseumi sees oli väljapanek Malta ajaloost ja sõdadest kuni tänapäevani. Alles muuseumis sain aru, mida tähendasid numbrid 1974 ja 2024 kiriku katusel. Järgmisel aastal täitub Maltal 50 aastat iseseisvust. Oli küllaltki huvitav näitus. Eks see üks läbijooksmine jälle oli, sest ega lapsed väga süveneda luba. Mirtel aga kardab inimkujusid, s.t seda, et pidin temaga lõpuks teisi õues ootama.
Sõjamuuseumi sees ja väljas:
Pärast muuseumikülastust hakkasime pingsalt söögikohti otsima, sest kell oli juba ammu sealmaal ja kõhud tühjad. Peagi leidsime ühe ägeda mereanni restorani Ocean Basket https://malta.oceanbasket.com/ Kõige odavam see koht just polnud, aga kõhud olid tühjad ja Priit ütles kuldsed sõnad, et iga päev ei jaksa seda saia enam närida. No me käime ju enamasti burksi söömas, sest see kõige odavam.🤣 Kalarestorani arve oli 76€, selle eest saime ikka küllalt palju: meile toodi imehead paneeritud kalafileed, šušhi, joogid jne Oli väga hea kõhutäis. Pärast jalutasime veidi Valletta kitsastel tänavatel ning suundusime siis tagasi Sliemasse, sest soovisime enne hämardumist veel ujuma jõuda.
Seekord valisime rannaks meie ööbimiskohale kõige lähema ranna, Exiles Bay beach'i, mis oli umbes 200m kaugusel. See oli üsna armas rannake, suht kaljunuki pealt pidi ujuma minema. Natuke oli ka liivast kallast ja madalamat osa, et Robert sai möllata küll. Mirtel jälle magas kärus õndsat und. Pärast ujumist jalutasime kaldapromenaadil. Kohe ligiduses oli lastele suur mänguväljak, kuhu mängima suundusime. Robert leidis sealt omale sõbra, ühe Mehhikost pärit tüdruku, kelle nimi oli Ariel. Oi, küll nende temperamendid sobisid hästi, mõlemad olid lõbusad ja ülevoolavad. Robert muidugi ütles pärast, et võtab selle tüdruku naiseks, ja minu ka loomulikult.😆 Pärast jalutasime veel veidi.
Järgmisel päeval pidime tegema neid asju, mida mina tahan. Kõndisime siis suurde kaubanduskeskusesse Point Shopping Malli, mis asus Sliemas, meile suht lähedal. Ostsime sealt mõned mänguasjad ja toidupoest igasugu põnevat toidukaupa. Muidugi soovisin ka ujuda. Kuna kell oli juba sealmaal, et Mirtelil hakkas peagi uneaeg tulema, siis kiirustasime randa. Valituks osutus Balluta Bay beach, mis asus ka meile suhteliselt lähedal. Jälle üks huvitav rannake keset linna. Samas päikest sai võtta, kallas ja põhi olid liivased, meri oli soe, soolane ja helesinine. Lõpuks saime kõik merevett nautida.
.jpg)
Rannas tuli mõte, et võiks veel kuskile minna. Leidsin ühe põneva koha, mis kirjade järgi ka lahti oli: https://www.mediterraneo.mt/ Seal oleks saanud näha näiteks merilõvide etendusi, ujuda delfiinidega jne Kahjuks ootasime aga bussi väga kaua ning lõpuks jäime bussiga ummikusse. Jõudsime kohale suht hilja, töötaja sõnul poleks meil olnud enam mõtet 76€ piletit osta, sest šõusid enam ei toimunud. Sõitsime siis kurvalt bussiga tagasi ja külastasime hoopis ühte suuremat supermarketit, kust ostsime süüa ja suveniire.
Tagasiteel leidsime ka ühe jäätiseputka. Õhtul läksime Mihkliga jalutama ja ostsime veel jäätist, sest see oli lihtsalt nii hea. Väga mõnus oli see, et ka õhtul ja öösel oli +20 soojakraadi. Sai rahus kleidiväel ringi käia.
Ja oligi käes viimane hommik. Nii kiiresti sai see vahva reis otsa. Samas andis see niipalju energiat ja jõudu, et pimedas ja külmas Eestis edasi elada. Ja lapsed said köhast lahti. Kui päev enne reisi köhisid mõlemad mõnuga, siis alates esimesest päevast päikese all, said mõlemad terveks. Iga tööandja peaks võimaldama töötajatel mõned korrad aastas, pimedal ja külmal ajal, soojale maale energiat koguma minna. Sellest oleks nii palju kasu, sest päikest saanud inimene on palju rõõmsam ja teeb oma tööd kordades paremini ja efektiivsemalt.
Ainult üks väike kurb seik ka, nimelt kaotasin Maltal ära oma kingituse kallilt Priidult, kullast käeketi...😞
Filmi vaata siit: https://youtu.be/cb8DLWkkMbY?si=dab6hokGEUjOxgf-
Comments