Suvised reisid ja tegemised: Hiiumaa, Läti ja Läänemaa
Huvitav, et olen kogu aeg mõelnud, kui lapsed suuremad, on palju lihtsam reisida: käivad ja söövad ise, pissivad potti jne No aga ei ole lihtsam. Viimasel Läti reisil mõtlesin, et enam küll kuskile tittedega minna ei taha, vaid Priiduga kahekesi. Nii tahaks vahepeal niisama ka olla ja käia ja pikutada. Mitte 24/7 põnne taga ajada, koristada nende laga või virinat kuulata. Kusjuures öösel magavad nad endiselt kehvasti, nii et mingist reisil väljapuhkamisest ei saa juttugi olla. Nojah, aga kuhu sa nad ikka jätad? Meie nunnupallid. Ega väga polegi neid kuskile jätta, ja kas raatsikski? Peame ilmselt ära ootama selle aja kui tipsud juba suuremad.
Juuni teises pooles oli kuumalaine, mis kestis juuli esimeste päevadeni. Sellel aastal ma isegi nautisin kuuma ilma. Käisime pea iga päev ujumas, enamasti Roosta rannas, mida minu lapsepõlves Tuksi rannaks kutsuti. Peale laulva liiva ja imeliselt puhta merevee avastasime sealt ka ägeda surfibaari. Nii mõnus oli peale väsitavat suplemist burksi, friikaid ja pitsat süüa ning jäätisekokteili juua. Robert on nii julge, et ükskord jooksis ise baarileti äärde ja tellis muheda meesmüüja käest pitsa ja õunamahla. Mulle jäi maksmisrõõm😊
Siis kui lõpuks paari viimast kuuma päeva lubati, põrutasime Hiiumaale (4.-5.juuli), seekord võtsime ka Cesilia ja Steveni kaasa. Eliise jäi koju maja ja koera hoidma. Kuna plaanisime ärasõidu hommikuks, siis loomulikult oli täiesti hullumeelne ja hüpersupermegakiire hommik. Ja just mul, sest pean ju alati lisaks enda asjadele ka Roberti ja Mirteli asjad pakkima ning ennast ka sättima. Meikisin ennast muidugi autos ja soengu tegin sadamas. Ka nii saab🤣
Hiiumaale (4.07.2022):
Praamisõit oli mõnus ja ilm ilus. Lapsed mängisid mängutoas ja vahepeal käisime niisama laeva peal ringi. Hiiumaal võtsime suuna Käina peale, et külastada Tuuletorn, kultuuriprogramm peab ka ju alati olema. https://tuuletorn.ee/?gclid=Cj0KCQjw2_OWBhDqARIsAAUNTTHx1cfIgz-57uujqQ_ZPKT8U_w-UD56aGx9B3BAiTM6IUopjNsAp08aAtPkEALw_wcB
Tuuletornis:
Ütleks nii, et täitsa äge koht. Kohapeal oli Hiiumaa-teemaline näitus, mis tutvustas nii ajalugu kui tänapäeva, ja suur ronimissein, kuhu me ei läinud, sest põnnid veel pisid. Samas on järelikult põhjust veel kunagi seda mõnusat kohta külastada🙂 Samas ka lastele jagus seal tegevust ja uudistamist küllaga.
Kuna kõhud olid tühjad, siis lõunasööki sõime sealsamas Ruudi kohvikus. Hinnad olid pisut kallid, aga burger oli superhea. Hästi tore oli veel see, et seal oli hästi mõnus mängunurk lastele: väike ronimismajake liumäega, kiikloom, raamatud, lauamängud, joonistustarbed. Ideaalne! Lapsed ei tahtnud isegi söömise ajaks sealt ära tulla. Ilma mängunurgata kohvikus on tavaliselt tegu, et neid taga ajada.
Ruudi kohviku mängutuba:
Pärast Tuuletorni külastust suundusime Kärdlasse. Jätsime auto Selveri parklasse ja läksime lapsi kärudega magama sõitma. Ainukesena jäi magama Mirtel, Robertil ja Stevenil polnud seda nägu ka, et magama jääksid. Ostsime poest jäätist ja näkse ning suundusime Rannapaargu juurde, et rannas veidi tšillida. Robert, Steven ja Mihkel käisid ujumas. Rannapaargu juures on alati mõnus: suur muruplats, kiiged, rand, ronimisala jne Kui vaja, saab ka einestada. Absoluutselt lemmikkoht, kus alati käime.
Lõpuks jõudsime oma ööbimiskohta, Kalana puhkekülla, mis on imelise koha peal. Et majakesse sisse saada, pidime peremehele helistama, õnneks saabus ta küllalt ruttu. Cesilia ja Steven ööbisid kahekesti külalistemaja II korrusel, kus oli mitu tuba, privaatne duširuum ja allkorrusel ühisköök. Meie ööbisime 5kesti aga kämpingumajakeses, kus oli 2 narivoodit, külmkapp, veekeetja ja laud. Majakesel oli lisaks terrass ja grillimisvõimalus, mida me ka kasutasime. Grillüsi pidi aga endal kaasas olema.
Mõtlesime algul, et kuidas me wc-s käime vms, aga kõik oli väga vinks-vonks. Duššide ja tualettidega maja oli kohe meie maja kõrval. Dušimaja oli äsja remonditud ja väga ilus ning puhas. Kuna rahvast väga palju puhkekülas polnud, siis tundus, nagu see oleks privaatselt meie oma. Tualetimaja küljel oli ka väliköök elektripliidi, kraanikausside ja mõningate nõude ning pottide-pannidega. Nii et täiesti võimalik oleks seal olnud näiteks muna praadida või putru keeta. Kohapeal oli võimalik ka hommikusöök lisaks osta, mida me ka tegime. Meie 5liikmelisele perele maksis öö koos hommikusöökidega Eestimaa kauneimal saarel, ühe ilusaima ranna vahetus läheduses, 104€ Pole ju väga kallis? Voodid olid veidi ebamugavad ja madratsid äravajunud, aga see selleks.
Õhtul jalutasime käruga ühte Eesti ilusamasse randa Kõpu poolsaare tipus. Natuke raske oli küll käruga läbi pääseda, aga õnneks on meil ju Bumbleride Indie, mis saab igal rajal hakkama. Puhkeküla on küll mere kaldal, aga seal on suht kivine, natuke mööda mere äärt ja läbi metsa jalutada, ning jõuadki imelisse randa. Lained olid mõnusad suured, nii et rõõmu oli väga palju. Pärast sõime metsa all metsmaasikaid ja korjasime veel kaasagi.
Selline tunne, et ei tahakski sealt enam ära minna, istutaks oma juured sinna kivide vahele, kuulaks igavesti merekohinat ja vaataks mere erinevaid palgeid. On ikka hingematvalt ilusaid kohti olemas.
Järgmisel päeval käisime veel mere ääres jalutamas, korjasime auguga kive, külastasime Kõpu tuletorni meenetepoodi. Üles torni ei hakanud ronima, mul ju alati nii kiire kojuminekuga. Aga eks seal ole käidud ka. Ehk järgmisel korral jälle, kui lapsed suuremad.
Kõpu tuletorni juures:
Lõunasöögi sõime praami peal. Olin meeldivalt üllatunud, sest toiduvalik ja toit olid head ning teenindus kiire. Eriliselt kiidan tummist šokolaadikooki, mille Robert pea ühe ampsuga alla kugistas. Nii et täiesti tasub sättida mõni toidukord ka laeva peale.
Igatahes soovitan kõigile Hiiumaale minna, see on lihtsalt nii ilus saar ja rannad on seal ka imelised.
Järgmisena reisisime perega Lätti (12.-14.juuli). Kuna sõit on päris pikk, siis otsustasime sinna jääda koguni kaheks ööks. Peatusime Riia vanalinnas Hestia hotell Jugendis. 2 ööd viiele, koos hommikusöökidega, maksis 222€ + parkimine 24€/2 ööd. https://www.hestiahotels.com/jugend/et/ Kuna mul olid Hestia hotelligrupi kinkekaardid, siis majutuse peale meil ei kulunudki.
Teel Lätti kostitas ilm meid vihmaga, siiski otsustasime põigata ägedasse miniloomaaeda, mida ka eelmisel korral külastasime. Nimeks on sellel Mini Kuiviž Zoo https://m.facebook.com/107233654346526/ Asub see paremat kätt kohe maantee ääres, umbes 20km Ikla piiripunktist. Seal on hästi palju erinevaid loomi, keda saab paitada ja toita. Õnneks jäi vihm ka selleks ajaks järele.
Robert veidi pelgas suuremaid loomi, Mirtel nautis täiega:
Hotelli jõudes pidime oma suure Chrysleriga sõitma kitsa kangi alt läbi ja parkima imeväikesele kohale. Õnneks, et mina roolis polnud. Mulle üldse kohe selline manööverdamine ei istu. Et parkida korralikult, pidime veel suure prügikasti eest ära lükkama, aga hakkama saime.
Sisseregistreerimine läks ladusalt ja retseptsioonineiu oli väga armas ja lahke. Alati naeratas ja lehvitas lastele kui möödusime. Hotellituba oli veidi väsinud, eriti just lahtitõmmatav lisavoodi, aga need on suht alati räsitud. Ruumi oli ka muidugi suht vähe, kuigi oli 2toaline. Meie paari aasta taguse Baltvilla presidendisviidiga Riia külje all ei anna võrreldagi. Täpsemalt sviidi kohta loe siit: http://illekas.blogspot.com/2020/08/suveroomud-ja-lati-reis-3-5-august.html?m=1
Hestia hotell Jugend:
See eest hommikusöögi valik oli hea ja veel meeldis, et toas oli vann, lapsed said sulistada ja mina mõnuleda. Nii olen vannist unistanud. Asukoht oli ka muidugi hea, vanalinnas. Kõrval oli kohe park jalutamiseks ja mänguväljak ning arvukalt poode ja kohvikuid.
Hotelli lähedal oli linnakanali mõlemal kaldal ilus Kronvaldi park mänguväljakute ja purskkaevuga:
 |
Läheduses oli ka mitu põnevat muuseumi. Priidul on ammu olnud plaanis sõjamuuseumit külastada. Kuna aga hotellile lähemal oli tuletõrjemuuseum, siis seadsim teisel päeval oma sammud hoopis sinna. (https://www.muzejs.vugd.gov.lv/lv) Ei pea kahetsema, väga põnev väljapanek oli. Ägedad vanad tuletõrjemasinad ja ülisuur tulemasinate kogu. Samas majas on päriselt ka komando, nii et nägime kuidas väljakutsele kihutati.
Tuletõrjemuuseumis:
Peale muuseumikülastust otsustasime Jurmalasse randa sõita. Et ehk siis lapsed jäävad autosõidu ajal tuttu jne Mirtel jäigi muidugi kohe, Robert muidugi mitte. Et Jurmalasse sõita, tuleb tasuda ühe silla peal sissesõidu maksu. Nii huvitav. Õnneks Priit teadis seda ette, ma oleks küll tuima näoga edasi põrutanud, sest selliseid pisiasju tähele ei oskaks panna. Pole ju kuskil enne sellist asja näinud. Ei tea, kas see on turismimaks vms? Hea mõte tegelikult ju. Igatahes ranna me üles leidsime ja suplema läksime. Natuke keeruline oli, sest rannaäär oli villasid täis ja rannateed väravatega suletud. Õnneks leidsime ühe kitsukese raja, mida mööda jõudsime laia liivaribaga randa, mis pikalt kaugusse kulges. Tore, et ka ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Ütleks, et rand oli päris mõnus, selline lastekas. Hästi pikalt pidi kõndima, et ujuda saaks. Õnneks põhi oli mõnus liivane ja vesi soe. Lapsed said mõnusalt liiva sees kaevata ja vette joosta. Roosta rannaga ei anna muidugi võrrelda. Rõõm oli tõdeda, et tegelikult on kodune Läänemaa rand ikka kõikse parem.
Tagasiteel Riiga nägime tee peal kohutavat ahelkokkupõrget. Täitsa hirmus hakkas. Nii õudne mõelda, et ise teed kõik õigesti, aga siis tuleb mingi kihutav hull ja põhjustab avarii. Oh, jah...
Enne hotelli tagasijõudmist käisime veel suures kaubanduskeskuses, kus šoppasin mõnuga, eriti palju ostsin just lastele asju. Koguaeg mõtlen, et varsti ju sügis ja lasteaiaaeg käes ja niipalju asju vaja. Priit ja lapsed olid muidugi tüdinenud, aga no mis teha. Õhtust sõime sealsamas Lidos. Ostsime mitu kandikutäit süüa, aga arve oli ikka nii väike. Eestis enam nii odavalt vist perega süüa ei saa.
Möödus veel üks öö hotellis, seekord koos mürina, äikse ja vihmaga. Magasime jälle nii, et mina lastega mõnusas suures voodis, Priit ja Mihkel nigelas lisavoodis. No aga, mida teha? Inimene harjub kõigega. Ärkasime aga hommikul päikesepaistega, sõime ja otsustasime, et põikame tagasiteel läbi Cēsisest. Cēsis ehk eestipäraselt Võnnu on kõige paremini säilinud keskaegne linn Baltimaades, millel on enam kui 800 aastat pikk ajalugu. Külastasime ordulinnust, kus ronisime küünlalaternatega pimedatest treppidest lossitorni, kus nägime imelist vaadet. Ühes tornis oli ka ajalooline videošõu, kust Robert muidugi väga ruttu ära soovis minna, sest see "maaliti" torni seinadele ja oli väga tõetruu. Linnusehoovis oli väga palju keskaegseid tegevusi lastele ja ka täiskasvanutele: kõrged puust kiikhobused, kiiged, liivakast puust klotsidega, suured lauamängud, raudrüü proovimise võimalus, pikkadel karkudel käimine, võistlusmängud (ratta veeretamine puupulgaga jne)jne Ilm oli ilus ja saime mõnusalt nautida. Pärast käisime veel kohalikus poes, kust ostsime teepeale näksimist. Ja algaski kodutee. Peatuseid väga ei teinud, sest soovisime ruttu koju jõuda.
Kaunis suvepäev Cēsises:
Vot selline on olnud meie juuli: suhteliselt ilus, päikseline ja põnev. Loomulikult on olnud ka palju argipäevatoimetusi. Ärkame ikka hommikul hiljemalt 8 ajal. Millegipärast on unerežiim ikka väga paigast ära. Õhtul läheme magama suhteliselt hilja. Lapsed saan tavaliselt tuttu umbes 22 kuni 23 ajal. Ise lähen alles kesköö paiku magama. Öine uni on ka hästi katkendlik, sest lapsed õudsalt siplevad ja köhivad. Robert on pea terve suvi köhinud, ükski rohi ei aita, ikka selline kuiv köha. Vahepeal nagu veidi taandub ja siis jälle uue hooga. Muud haiguse tunnusmärgid puuduvad. Mul mõistus suht otsas selle koha pealt. Ma olen mitu korda Mirteliga alla diivanile magama kolinud ja Roberti issiga ülesse jätnud, sest muidu ei puhkaks üldse välja. Nii kitsas, palav ja siis Robert veel köhib ja sipleb ka. All pean siis ainult ühe lapse siplemist taluma. Päevane magamine on ka nagu on. Mirteli saab veel kärusse panna ja suhteliselt ruttu magama kõigutada. Robert jääb päeval väga raskesti magama. Kui umbes poolteist tundi viitsid temaga voodis vedeleda, siis ehk pooleks tunniks jääb. Sageli ma aga ei viitsi üldse siis panna, sest nii palju on teha. Ma tavaliselt koristan ja teen trenni lõunaajal. Robert siis istub ja vahib teleka youtube`ist "oma jura."
Vahepeal saime ka Tiina kasuka korda. Ta oli ju nii pulstis, sest mingi aeg ei lubanud ta ennast üldse kammida. Tellisin aeda Koertespa ratastel https://www.facebook.com/koertesparatastel ja lasin Tiina korda teha. Maksin 250€ ja voilaa, saime pulstidest lahti. Proovin teda nüüd iga päev väheke kammida. Ehk ei lähe enam kasukas nii käest ära?
Tiina spaas 12.07.2022:
Nüüd juba mõtlen väheke sügisesi muremõtteid, kuigi terve suvekuu veel ees. Kuidas saada hakkama? Otsin küll aktiivselt tööd ja kandideerin, aga kuidas üldse põnnide kõrvalt tööl saan käia? Plaanin nad küll lasteaeda panna, aga kuidas see kõik toimima hakkab? Kas Robert on nõus lasteaeda jääma? Kas Mirtel pole mitte liiga pisi lasteaia jaoks? Kui ruttu nad haigeks jäävad? Oeh, mul oleks ideaalne leida selline töö, mida ma saaksin suures osas kodus teha, sest kardan, et vastasel juhul läheb ikka väga raskeks. Mirtel on küll väga tubli oma vanuse kohta: oskab ennast väljendada, küsib poti peale (mähe on ainult öösiti, aga see alati kuiv), sööb ja joob ise (küll mäkerdades, aga siiski). Robert temavanuses nii tubli ei olnud. Robert on praegu ka suhteliselt klammerduv, Mirtel on julgem. Mirtel on kohe 1a ja 10k, sama vanast Robertist on juttu siin: http://illekas.blogspot.com/2020/09/miks-mu-lapsed-koik-sugiskuudel-sunnivad.html
Aga siiski soovin veel suvest viimast võtta. Loodan, et läheb veel soojaks ja saab randa minna. Ehk jõuame veel kuskile reisilegi?
Lätist tulles leidsime end aga Ameerika autode maailmast (15.-17.juuli):
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Comments